TantsuГµpetaja tagasitulek

Henning Mankell

Sõja kaotanud Saksamaa on varemetes. 12. detsembril 1945 maandub Bückeburgi lennuväljal Inglise sõjaväelennuk. Lennukist astub maha selle ainuke reisija, kaasas väike must kohver. Ta viiakse autoga Hamelni vangla väravate juurde. Järgmise päeva varahommikul hukatakse seal üheksa meessoost ja kolm naissoost sõjakurjategijat. Ühel 1999. aasta oktoobrikuu päeval leitakse endine politseinik Herbert Molin oma Härjedalenis asuvast metsatalust surnuna. Näib nii, et mees on surnuks piinatud. Molini maja põrandal on näha selgeid veriseid jalajälgi. Juhtumi uurijale tundub, et jälgede asetus moodustab kummalise mustri. Äkitselt taipab ta, mida need tähendavad: selles toas on keegi ohvriga tangot tantsinud. Boråsi linnas loeb kriminaalpolitseinik Stefan Lindman ajalehest, et tema kunagine töökaaslane Molin on tapetud. Ta otsustab mõrvapaika sõita ja välja uurida, mis juhtus. Peagi saab ta aru, et on inimesi, kellele ei meeldi, et ta Molini saatuse vastu huvi tunneb. Ajapikku hakkab ta aimama, et Härjedaleni metsades tegutsevad mineviku mustad varjud. Arvukate bestsellerite autorina on krimikirjanik Henning Mankell Rootsi üks loetumaid kirjanikke. 380 lk

Mankell Henning

TantsuГµpetaja tagasitulek

Proloog

Saksamaa | detsember 1945

Lennuk tõusis Londoni lähedal asuvalt sõjaväelennuväljalt õhku veidi pärast kella kahte päeval, 12. detsembril 1945. Tibutas vihma ja ilm oli vilu. Aeg-ajalt tuhisesid mööda tugevad tuuleiilid ja sikutasid tuule suunda näitavat sokki. Siis jäi jälle vaikseks. Lennuk oli kahe mootoriga Bristol Blenheim, mis oli osalenud juba 1940. aasta sügisel lahingutes Inglismaa pärast. Mitu korda oli seda tabanud Saksa hävitajate tuli ja lennuk oli pidanud tegema hädamaandumise. Aga iga kord oli õnnestunud see korda teha ja uuesti lahingusse saata. Nüüd, mil sõda oli läbi, täitis see enamasti mitmesuguseid transpordiülesandeid, vedades võidetud ja laastatud Saksamaal paiknevatele Inglise vägedele hädavajalikku kraami.

Aga sel päeval oli lennuki kapten Mike Garbett saanud korralduse viia õhtupoolikul üks reisija kohta, mille nimi oli Bückeburg. Järgmisel õhtul tuli too sealt jälle peale võtta ja Inglismaale tagasi tuua. Kes ta on või mis asjus ta Saksamaale sõidab, Garbetti otsene ülemus major Perkins ei öelnud. Garbett ei küsinud ka. Olgugi et sõda oli läbi, oli tal mõnikord tunne, et see kestab edasi. Salajasi vedusid tuli vahel ikka ette.

Kui lennukäsk oli käes, istus ta koos teise piloodi Peter Fosteri ja navigaator Chris Wiffiniga ühes lennuvälja barakis. Nad oli lauale laotanud Saksamaa kaardid. Sihtpunkti lennuväli asus Hamelni linnast paarikümne kilomeetri kaugusel. Garbett polnud seal kunagi käinud. Aga Peter Fosterile oli see koht tuttav. Kuna ümberkaudne maastik polnud mägine, ei olnud sinna raske ligi pääseda. Probleeme võis tekitada ainult udu. Wiffin kadus veidikeseks ajaks, et meteoroloogidega rääkida. Tagasi tulles teadis ta öelda, et pärastlõunal ja õhtul on Põhja- ja Kesk-Saksamaal oodata selget ilma. Nad koostasid lennuplaani, rehkendasid, kui palju kütust neil vaja läheb, ja rullisid siis kaardid kokku.

„Me viime sinna ühe reisija,” ütles Garbett. „Ma ei tea, kes see on.”

Teised ei küsinud midagi ja ta ei oodanudki, et nad küsiksid. Nüüdseks oli ta lennanud koos Fosteri ja Wiffiniga kolm kuud. Neid ühendas kuulumine ellujäänute hulka. Paljud Briti kuninglike õhujõudude lendurid olid sõjas surma saanud. Keegi neist ei teadnud, kui palju sõpru nad on kaotanud. Ellujäämine ei toonud ainult kergendust. See, et neile oli antud elu, mida surnud mulla all ihkasid, ühtlasi ka piinas neid.

Veidi enne kella kahte keeras lennuvälja väravast sisse katusega auto. Foster ja Wiffin olid juba suures lennukis ja tegid viimaseid ettevalmistusi stardiks. Garbett seisis all pragunenud betoonil ja ootas. Ta kortsutas kulmu, kui nägi, et nende reisija on tsiviilisik. Tagumisest uksest väljunud mees oli lühikest kasvu. Tal oli suus süütamata sigar.