Saare vГµimalikkus

Michel Houellebecq

„Saare võimalikkus” on ühe tänapäeva tuntuima Prantsuse autori Michel Houellebecqi omamoodi hoiatusromaan ja antiutoopia. Selle peategelane on 21. sajandi algupoolel elav prantslane Daniel, kes on populaarne koomik. Elukunstnikuna ta paraku sama edukas ei ole. Moodsas Lääne ühiskonnas, kus individualism ja egoism on saavutanud haripunkti, on inimesed minetanud oskuse armastada ja seetõttu kaotanud võimaluse hingeliseks tasakaaluks. Romaan koosneb Danieli päeviku sissekannetest ja tema kloonide kommentaaridest nendele sissekannetele kahe tuhande aasta kaugusest tulevikust. Nimelt on geenitehnoloogia areng teinud võimalikuks, et „esiisa” geneetiline informatsioon kantakse üle tema nooremasse kehasse ja nii saab inimene jätkata eksistentsi üha uutes inkarnatsioonides. Lõpuks ometi on saavutatud surematus. Kas koos sellega ka õnn, on juba omaette küsimus. Michel Houellebecqilt on varem eesti keeles ilmunud romaanid „Võitlusvälja laienemine”, „Elementaarosakesed” ning „Kaart ja territoorium”.

Michel Houellebecq

Saare vГµimalikkus

Antonio MuГ±oz Ballestale ja tema naisele Nicole,

kelle sГµpruse ja sГјdamliku lahkuseta

poleks selle raamatu kirjutamine olnud vГµimalik

Tere tulemast igavesse ellu, mu sГµbrad.

See raamat sündis tänu saksa ajakirjanikule Harriet Wolffile, keda ma mõni aasta tagasi Berliinis kohtasin. Enne küsimuste esitamist soovis Harriet mulle jutustada ühe väikese mõistuloo. See sümboliseeris tema meelest minu positsiooni kirjanikuna.

Olen telefonikabiinis, just äsja on aset leidnud maailmalõpp. Võin helistada nii palju, kui tahan, piiranguid pole. Ei ole teada, kas on veel teisigi ellujäänuid või on minu kõned üksnes nõdrameelse monoloog. Mõnikord on kõne lühike, justkui oleks toru kiirelt hargile visatud; mõnikord pikem, justkui kuulaks keegi mind süüdlasliku uudishimuga. Ei ole päeva ega ööd; olukord kestab lõputult.

Tere tulemast igavesse ellu, Harriet.

Kes teist väärib igavest elu?

Minu praegune inkarnatsioon käib alla; vaevalt et see enam kaua vastu peab. Ma tean, et oma järgmises inkarnatsioonis leian ma taas eest oma kaaslase, väikese koera Foxi.

Koera selts mõjub hästi seetõttu, et koera on võimalik õnnelikuks teha: tal on nii lihtsad soovid, tema ego on nii piiratud. Võimalik, et kunagi varasemal ajal olid naised sarnases olukorras – umbes nagu koduloomad. Kahtlemata peitus ühises toimimises omamoodi kodune õnn, mida meie ei suuda enam mõista; kahtlemata pakkus rahuldust moodustada toimiv ja adekvaatne kooslus, mis suutis täita tagasihoidlike kohustuste jada – ja kordudes moodustasid need kohustused tagasihoidlike päevade jada. Kõik see on kadunud, nagu ka kohustuste jada; meil pole enam kindlaid eesmärke; me ei tunne inimlikke rõõme, ka inimlikud kurbused ei suuda meid puudutada. Meie ööd ei võbele enam hirmus ega ekstaasis; ometi me elame, me läheme läbi elu rõõmutult ja salapärata, aeg näib meile lühike.

Esimest korda kohtusin Marie22-ga Гјhes kehva kvaliteediga Hispaania serveris; netiГјhendus oli kohutavalt aeglane.

Väsimus, mille põhjustas

vana surnud hollandlane,

ei ole selline, mida saaks tГµestada

enne peremehe tagasitulekut.

2711, 325104, 13375317, 452626. Antud aadressil nägin ma tema vittu: pilt oli hakitud, rastriline, kuid kummaliselt päris. Kas ta on elus, surnud või üleminekustaadiumis? Arvan, et ilmselt üleminekus; kuid see on asi, millest ei räägita.

Naised tekitavad mulje igavikulisusest, nende vitt on ühenduses saladustega, justkui oleks see tunnel, mis viib maailma olemusse, kuigi tegelikult on tegemist vaid mahajäetud kääbikuuruga. Et nad suudavad sellise mulje jätta, seda parem neile; minu sõnad on öeldud kaastundega.

Liikumatu,

varjamatult rГµhuv graatsia,

mis käib kaasas tsivilisatsioonide möödumisega,

ei ole korrelatsioonis surmaga.

Oleksin pidanud asja sinnapaika jätma. Lõpetama mängu, ühenduse, kontakti; aga oli juba liiga hilja. 258, 129, 3727313, 11324410.

o

Esimesed kaadrid