Ahvatluse ingel

Monika Rahuoja-Vidman

„Nikorella ohkas: „Niisugune tore mees. Ja lapsuke on ka armas. Aga naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa… No ja teinud siis edasi, miks ta teised sellepärast tuppa pidi kamandama? Tee ise oma neetud salatit, mutt!“ Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi too kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis?“ Naabrimees meeldis Nikorellale. Väga. Ja unistades sellest, kuidas hoopis tema ise mehega õnnelikult elada võiks, otsustab Nikorella kavalust kasutades naabrinaisest lahti saada. Igaveseks! Järg raamatutele „Kreeklase armuke“ ja „Kättemaksu ballaad“. Raamatule järgneb neljas osa „Taluvuse karikas“.

I peatГјkk

„Miks pidi see kõik just minuga juhtuma? Mida ma valesti tegin?“

Tusaselt põrnitses Nikorella enda ette murule. See oli hooldamata. Siin-seal turritasid väljakutsuvalt võililled – tule ja katku meid! Ta sirutas jala välja ja tonksas kiuslikke võilillevarsi ning pikki rohuliblesid. Need ei lasknud end neist mõttetutest liigutustest segada. Suvesoojuses kasvas murukamar kiiresti, seda pügamas polnud aga kedagi.

Nikorellat muru kiire kasv tegelikult ei huvitanud. Teda ei huvitanud Гјldse miski. Ta istus aias kiigel, jalad enda alla tГµmmatud ning teadis, et pole midagi, mis suudaks tema tuju paremaks muuta. Paar kuud tagasi oli abikaasa Г¤ra kolinud.

„Saadan sulle lahutuspaberid,“ olid mehe viimased sõnad, enne kui ta ukse enda selja taga kinni virutas. See ka veel pärast tüliderohket aastat ja pealegi Janari surma-aastapäeval. Naine nuuksatas seda õhtut meenutades. Milline kohutav aasta! Ta oli oodanud mehelt mõistmist, kannatlikkust ja osavõtlikkust. Oli ju tema olnud see, kes poisiga ta eluajal kodus aega veetis, tema eest hoolitses. Aga mehe poolt ei tulnud mingit mõistmist, kannatlikkusest rääkimata. Mees ootas, et naine oleks selline, kui varem. Nagu siis, kui mitte midagi polnud veel juhtunud.

Nikorella ohkas ja lükkas jalaga kiigele hoo sisse. Oh sind, mu väike armas Janar… Miks pidi see nii minema?

Et see oli meningiit, mis lapse elutee katkestas, said murest murtud vanemad teada alles pärast lahkamist. Janar oli olnud pooleteise aastane. Ühel möödunud aasta kevadpäeval oli ta hommikust peale viril, lõpuks hakkas lohutamatult nutma. Keeldus söömast, ei maganud. Nad olid helistanud perearstile. Doktor Marru käskis anda valuvaigisteid ja küsis, kas laps ka köhib. Ei, ei köhinud. Tal oli ainult palavik ja ta puudutas oma väikese käekesega nii kõhtu kui pead. Küll tal läheb see üle, ütles arst, kõhuke ehk valutab. Sõi võib-olla midagi, mida poleks vaja olnud. Või on tal peavalu. Väike külmetus ehk…

Aga valu ei läinud üle. Laps oli viril ja nutune. Vanemad olid murest hullumas, helistasid uuesti perearstile, too käskis rohkem valuvaigistit anda. Lõpuks otsustasid nad mitte enam doktor Marrut tülitada, vaid ise laps haiglasse viia. Pärast pikka vastuvõturuumis istumist kutsuti nad lõpuks läbivaatustuppa ja võeti analüüsid. Seejärel, pärast järjekordset ootamist tuli arst. Kuulas ja koputas, katsus ja mudis poissi.

„Läheb veidi aega,“ teatas ta, „siis saame vastused ja vaatame, mis me edasi teeme!“

Nad läksid tagasi koridori. Jälle kulus tunde ootamisele. Vahepeal tuli üks vanem naine ja tõi kandiku, millel taldrik kartuli-hakklihakastmega, piimaklaas ja kaks kohvitassi. Ta ütles kaastundlikult:

„Lapsuke peab ju süüa ka saama, et ta tugev oleks ja kohvid on teile.“

Janar süüa ei tahtnud. Vehkis vaid kätega ja pööras pea ära. Oli näha, kuidas ta magu krampi kiskus ja söök teda oksele ajas. Laps muutus uuesti hüsteerilisemaks. Kui ta mõne minuti möödudes vaikseks jäi, siis vaid selleks, et järgneva nutuhoo jaoks jõudu koguda. Nikorellal endalgi polnud isu. Pealegi, ta märkas, et lapse vaikivad jõuk