Maresi. Punase kloostri kroonikad. I raamat

Maria Turtschaninoff

Üksikul saarel asuv Punane klooster on pelgupaigaks siia erinevatel põhjustel pagenud tüdrukutele ja naistele. Kloostris, kus hoitakse ja õpetatakse Jumalanna ja ürgõdede salateadmisi, saavad nad elada hirmu tundmata. Maresi on 13-aastane uudishimulik tüdruk, kes saabus kloostrisse neli aastat tagasi. Siin leidis ta endale kodu, sõbrad ja eelkõige Teadmiste maja raamatud. Asjaliku ja kaastundliku tüdrukuna aitab Maresi hoolitseda nooremate noviitside eest. Kloostri rahuliku elu pöörab pea peale hirmunud pilguga Jai saabumine. Jai pidi pealt nägema, kuidas isa ja onu matsid elusalt tema õe ning nüüd otsib isa teda taga. Ühel päeval ilmubki silmapiirile tundmatu laev. Maresil ja teistel kloostrielanikel tuleb koondada kogu oma vägi ja õppida kasutama iidseid salateadmisi, et võidelda enda elu ja kloostri püsimajäämise eest. „Maresi“ on lugu sõprusest ja vastupidamisest, hirmu ületamisest ja naiselikust väest. Tegu on kolmeosalise „Punase kloostri kroonikate“ sarja esimene raamatuga. Teose põhjal on valmimas film. Helsingis sündinud soomerootsi kirjaniku Maria Turtschaninoffi (snd 1977) raamatud viivad lugejad tolkienlikku fantaasiamaailma, kus peategelasteks julged ja vaprad tüdrukud. Turtschaninoff avaldas oma esimese noorteromaani 2007. aastal, ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, sealhulgas 2014. aasta Finlandia Juniori preemia. „Maresi“ on võetud erakordselt soojalt vastu mitmetes riikides, tänaseks on müüdud raamatu õigused 20 riiki. Sünge, võimas ja originaalne… See raamat tõuseb teiste noorteromaanide seast eredalt esile. Põnev, pingeline ja suurejooneliselt feministlik. The Bookseller

Maria Turtschaninoff

Maresi. Punase kloostri kroonikad. I

Maresi. Krönikor från Röda klostret

Minu nimi on Maresi Enresdotter ja ma kirjutan seda kolmekümne teise Ema valitsuse üheksateistkümnendal aastal. Ma olen siin Punases kloostris veetnud neli aastat ja selle aja jooksul olen läbi lugenud peaaegu kõik kloostri ajaloo kohta käivad vanad tekstid. Õde O ütleb, et minu jutustus pannakse teiste tekstide juurde. See tundub veider. Ma olen kõigest noviits, mitte kloostri Ema või kogenud õde. Ent õde O sõnul on väga tähtis, et just mina juhtunu kirja paneksin. Mina olin kohal. Usaldada saab vaid otsesest allikast tulnud juttu.

Ma ei ole jutukirjanik. Veel mitte. Aga kui ma ootama jään, kuni selleks saan ja kõiki neid sündmusi nagu kord ja kohus kirjeldada oskan, pole need mul enam meeles. Nii et ma panen oma mälestused kirja nüüd, kus need on veel värsked ja selged. Sellest sündmusest on vähe aega möödas, kõigest üks kevad. Ka need asjad, mida ma parema meelega ei mäletaks, on mul värskelt meeles. Vere lõhn. Luude ragin. Ma ei taha seda kõike uuesti meenutada. Aga ma pean. Surmast on raske kirjutada. Ent ma ei saa jätta midagi tegemata paljalt sellepärast, et see on raske.

Ma jutustan selleks, et klooster ei unustaks. Ma jutustan ka selleks, et ma ise saaksin aru, mis toimus. Lugemine on alati aidanud mul maailma paremini mõista. Loodetavasti käib see ka kirjutamise kohta.

Ma kaalun põhjalikult iga sõna. Millised sõnad loovad sündmustest õige pildi, ilma neid moonutamata või ilustamata? Kui tugevaid sõnu kasutada? Ma annan endast parima, et kirjeldada vaid seda, mis on minu jutustuse seisukohast oluline, ning vältida ebaolulisi üksikasju, kuid jumalanna andestagu mulle, kui ma selles vahel eksin.

Samuti pole alati nii lihtne aru saada, kus Гјks lugu algab ja kus lГµpeb. Ma ei tea, kus on lГµpp. Aga algusega on lihtne. KГµik algas Jai tulekuga kloostrisse.

Sel kevadhommikul, kui Jai tuli, olin all rannas ja korjasin rannakarpe. Korv oli poolenisti täis ja ma olin korraks kivile puhkama istunud. Rand oli alles varjus, sest päike ei olnud veel jõudnud üle Valge Naise mäe kerkida, ja mu jalad olid mereveest külmad. Taldade all rabisesid ümarad kivid mere liikumise taktis edasi ja tagasi. Üks punajalgne koanilind hüples veepiiril, ka tema otsis karpe. Ü