Kus pingviinid ei laula
Kaido Tiigisoon
Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud. Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni. Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. „Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.
Kaido Tiigisoon
Kus pingviinid ei laula
1. Kuuele aeg jäi seisma
Udus on kõik teisiti. Vaikne ja valge. Metsalagendikul keset erakordset paksu udu kõndis üks kõhetu kössis mees, käed rõske külma pärast risti rinnal. Seljas sinakashallid tunked, rinnataskul triipkood 0x464F52545974776F. Kevadel oli ta saanud kolmekümneaastaseks. Tumedad sassis juuksed raamisid silmi, mis veel mõni päev tagasi olid olnud elavalt uudishimulikud, praegu aga vilasid murelikult ja kahtlustavalt siia-sinna. Vanemad olid talle nimeks pannud Roald. Mees oli juba tont teab mitmendast metsatukast lagedale astunud ega teadnud täpselt, kus ta on. Aga ta otsis. Otsis pingsalt ja meeleheitlikult. Ta teadis, et udu kaitseb teda nende eest, kes teda otsivad. Aga täpselt sama palju varjas see ka neid, keda tema otsis. Kusagil siinkandis pidid nad ju olema, nii oli talle räägitud!
Roald piilus arglikult ringi, ehkki sellest polnud säärases paksus udus tuhkagi kasu. Nagu ei olnud eriti kasu ka tema õhukestest tehnikutunkedest sügisõhtu rõske külma vastu. Mõlemad teadmised olid juba ammu temani jõudnud – silmad olid pingutusest valusad ja hambad plagisesid. Sedasi ringi ekseldes oli üsna ootuspärane, et äkki kerkis udust tema ette tume ja ähvardav ümarate servadega kergelt kaldus sein. Ehmatus naelutas ta paigale. Hetke järele mõelnud, läks ja katsus ta seda seina. Hein! Rõuguredelitele tehtud paks heinasaad. Teades, et midagi paremat pole tal vastu ööd oodata, puges Roald rõugu alla ja meisterdas sinna sisse endale mõnusa pesa. Ehitamise käigus heintega sahistades tundus talle, et see krabin peaks kostma miilide taha. Ja et ta leitakse kohe üles. Mõneks ajaks ta peatus, et kuulatada, kuid vähemalt esialgu oli igal pool sama vaikne kui enne. Siis sundis külm teda edasi tegutsema. Pesa tegi ta rõugu keskele sügavale. Nii sügavale, et väike õhuava jäi ainult hingamiseks ja hommikuvalguse nägemiseks. Seejuures ei olnud tal mingit jaksu ega huvi otsida vastust küsimusele, kes 21. sajandi viimases otsas veel lahtist heina teeb ja miks ta selle detsembrini välja peale jätab.
Soojem hakkas, aga kõledus, janu ja näriv nälg, mida hirm veelgi võimendas, häirisid ikkagi. Kaks päeva ei olnud Roald midagi söönud, oli vaid peitunud ja põgenenud. Ta oli esimene tehnik, kes iial oma ametist põgenenud ja ta oli veendunud, et tema kättesaamiseks ressursse ei säästeta. Aga ta pidi minema. Tal ei olnud teist võimalust. Ja ehkki ta teadis hiilijatest nii mõndagi, oli üks asi neid hooldada, sootuks teine asi aga olla nende poolt tagaotsitav. Udu päästis üksnes niipalju, et teda satelliitide ja droonideg