KГµike head, Toriseja!
Tuomas Kyrö
Ise tehtud on alati kõige paremini tehtud. Olgu kodu, püksid või kirst. Romaan „Kõike head, Toriseja!“ räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest. Toriseja on otsustanud kirjutada endale ise järelehüüde, sest kes teine tunneks paremini tema elu ja tegemisi. Hauakivigi olgu aegsasti valmis, kui kord juba odavalt saab. Testamendis võtab toriseja kokku oma materiaalse ja vaimse pärandi, mida on ei rohkem ega vähem kui terve põlvkonna jagu. Toriseja tahab ise otsustada, kes saab maja, kes Vord Eskorti ja kummale miniale jääb kumb perenaise ehetest. Samal ajal heidab vana mees pilgu ka tagasi minevikku, asjade algusesse, sünnile ja lapsepõlve. Elule tagasi vaadates tuleb torisejal tunnistada, et temagi on teinud elus mõne vea. Ühe või kaks, oleneb, kuidas lugeda. Eesti keeles on ilmunud varem Tuomas Kyrö „Kerjus ja jänes“ (Tänapäev, 2012).
Tuomas Kyrö
KГµike head, Toriseja!
NAGU TAMM
Küll ajas hinge täis, kui kogu elu kuuripõrandale laiali pudenes. Otsisin tööriistakapist keskmise suurusega peitlit, et muster lõpuni teha, aga tõmbasin hoopis pappkasti alla. Maas vedelesid lahtised votod ja üks vanadusest pude album, selle tõstsin höövelpingile. Kummardusin, et pildid kokku ja tagasi kasti korjata.
Olin otsustanud, et mis neist vanadest piltidest ikka vahtida, eks mäletan nii palju kui mäletan. Olulised pildid, nagu pulmapilt ning voto Lindi Arvist[1 - Arvi Lind (1940) – endine Soome telediktor ja – ajakirjanik] ja Räty Seppost[2 - Seppo Räty (1962) – endine Soome odaviskaja; maailmameister, kolmekordne olümpiavõitja, EM-i medalist ja endine maailmarekordi omanik] panen seinale, aga ülejäänud las olla rahus pappkastides ja kummutisahtlites.
Pidin siiski kaante vahele pilgu heitma.
Tiitellehele oli isa tindipliiatsiga kirjutanud nime ja aastaarvu 1913 ning ühtäkki mäletasin, kuidas olin väikese poisina ühel sellisel haruldasel hetkel, kui polnud ühtki tööd pooleli, koos emaga albumi kuut pilti vaadanud. Naha parkimise ja kala rookimise vahepeal. Kellegi sünni ja kellegi surma vahepeal. Mäletasin ka seda, kuidas isa imestas, et mis amet see päevapiltnik õige on. Kõnnib aga päästikut klõpsides õuesid mööda ringi, uhkes ülikonnas ja kingadega, mis õieti kuhugi ei kõlba. Piltide alläärde oli kirjutatud fotographier K. R. Åkström ja temast teadsin ma nii palju, et mees rääkis imelikku soome keelt ja müüs aastatel, kui alkoholi polnud kusagilt saada, votoriistade hulgas ka tibatillukesi piiritusepudeleid.
Albumi esimesel pildil seisid kõrvu isa ja ema, äsja kihlunud, kuigi mõlemal rohkem selline nägu peas, nagu oleks pilt tehtud julgeolekupolitsei arhiivi jaoks. Naeratuse tagant paistis hirm. Mitte ei olnud tol ajal kerge abielluda ja pildiaparaadi ees seista.
Järgmiseks tuli voto, kus olin peal ka mina, ema süles. Vanasti nägid kahekümne viie aastased ikka teistmoodi välja küll kui praegu. Rätt peas ja riided seljas peaaegu sama rasked nagu elu ise. Peale minu oli pildil vanem laps ja – teda ei tohi unustada – naabermaja Orvu-Urpo, kes elas meie katuse all, kuni hakkas ise leiba teenima. Pildi peal on Urpo nagu väikest kasvu vanainimene, kuigi on pildil kõige rohkem kuuene. Meie kõrval on näha orb Urpost lühem puu, mille isa istutas tol päeval, kui mina sündisin. Tamm seisab õuel tänase päevani ja on kasvanud nii kõrgeks, et minu poja, Kivinkise ja sotsiaaltöötaja arvates tuleks puu kohemaid maha võtta. Kardavad, et langeb maja peale. Ei lange see tamm enne, kui mina ise langen, ja kui langekski maja peale, ei või heale majale paremat lõppu tahta.
Viimane ühes tükis pilt vanemate albumis oli täiesti võõrastest inimestest kellegi vankripäral istumas. Ei oska öelda, kas tegemist oli töö- või pidupäeva ehk hoopis matustega.
Päris viimane pilt oli poolik.
See oli voto mehest ja naisest, hoidsid veel käest kinni. Pilt oli kaela kohalt pooleks rebenenud, nii et näod olid puudu, ja pildi paremas allnurgas oli plekk