Väike maailm

Зєsa Hellberg

Kui tahad endale reisikaaslast, tuleb minna kellegi kannul, kes suundub Arlanda lennuväljale, mõtleb 70-aastane leskproua Elsa. Ta järgneb umbropsu välja valitud inimesele ja nii satub ta erinevatesse kohtadesse ning saab üha uusi sõpru. Isabella, endine filmitäht, keda kauni välimuse tõttu tänaval endiselt ära tuntakse, ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ta Inglismaal elav värvikas sõbranna Carina on hiljuti maha jäetud. Carina maailm on kokku varisenud ja ta otsustab Inglise maakohas koos sõbrannaga midagi põnevat ette võtta. Juhuslikult või ehk saatuse tahtel satub nende juurde ka Elsa. Üheskoos püütakse leida oma ellu uusi sihte ja imestatakse selle üle, kuhu elu nad toonud on. Tempokas stiilis ja küpses eas peategelastega romaanis „Väike maailm” leidub sooja huumorit, armastust, seksi, sõprust ja inimesi, kes julgevad otsustavaid samme teha. Åsa Hellberg on menukas rootsi autor, kelle eelmine romaan „Sonja viimane soov” ilmus eesti keeles 2014. aastal.

Зєsa Hellberg

Väike maailm

Mu väikevennale Sverkerile

1

Miks oli Elsa valinud Stockholmi Keskvaksali juures oleva ristmiku ületamiseks just täpselt selle ajahetke, ei oleks ta suutnud hiljem öelda, seevastu teadis ta, miks oli ta läinud järele blondiinile, kes oli pooljoostes tulnud, väike reisikott käes.

Kui ta üldse kunagi tahab veel näha midagi muud peale Farsta, siis tuleb tal reisile minna ja järgnemine sellele kolmandana ülekäigurada ületavale inimesele tundus talle hiilgava ideena.

Гњksinda poleks ta tihanud.

Kui naine Arlanda Expressi poole suundus, hakkas Elsa süda nii tugevalt taguma, et ta jalad kippusid värisema.

Mõelda, et seekord ta ehk pääsebki välismaale.

2

Isabella ideaalhommik sisaldas pikaldast hommikusööki värske ajalehe ja raadio seltsis, mitte kõrgetel kontsadel silkamist Odenplani metroojaama poole. Ta vandus valjult, kui nägi, et rong juba perrooni juures seisis, kiskus kõhklematult kingad jalast ning lisas kiirust.

Lõõtsutades nõjatus ta vastu vaguni seina. Mees ta kõrval paistis lõbu tundvat ja Isabella heitis ta poole vihase pilgu, kummardus ning torkas kingad varba otsa tagasi. Kui ta pingutab, jõuab veel Arlanda Expressile. See oli tähtsam kui paljad jalad. Ja jõllitavad mehed.

„Kiire hommik?” küsis mees.

„Jah,” vastas Isabella lühidalt. Tal polnud vähimatki tuju juttu puhuda. Vastupidi. Ta pani päikeseprillid ette. Ega tal neid vaja ei olnud, aga need hoidsid võõrad eemal.

Neli minutit hiljem oli ta metroojaamas ja muidugi tuli see vaid stressist, et ta oli valesti valinud ning jõudis nüüd välja Klara Vattugrändi ja Vasagatani ristmikule, selle asemel et minna maa all kuni Stockholmi Keskvaksalini, kust läks rong Arlandasse. Vandudes pistis ta jälle jooksu.

Esimest korda sel päeval oli Isabellal õnne ja otsekohe, kui ta ebamugaval istmel koha sisse oli võtnud, andis ärritus järele. Ta ei hoolinud sellest, et ta üleni higine oli. Tuli see jooksmisest või nendest lugematutest nii tuttavatest klimakteeriumihoogudest, sellest polnud tal sooja ega külma. Ta peab Londoni lennukile jõudma.

Sam laskis lehe alla. See blond naine on erakordselt kaunis, märkas ta, kui naine päikeseprillid hetkeks otsaette lükkas. Sam nautis vaatepilti veidi aega, enne kui jälle ajalehe üles tõstis. Kaunis ei tähendanud meeldivat, tihti oli see just vastupidi. Talle piisas naise imetlemisest eemalt. Lähemale kui sellel praegusel hetkel ei mõelnud Sam minna. Ta ei üritanud isegi silmsidet saada. Kindlam oli asi sinnapaika jätta.

Arlandas polnud Samil mingit kiiret. Lennuk New Yorki läheb ettenähtud ajal ja tal oli tund aega, et juua tass kohvi ja lasta peast läbi kõik, millest Stockholmis juttu oli olnud.

Ta polnud ikka veel otsustanud, kas osta elamine või mitte. Asi oleks olnud teisiti, kui tal oleks Rootsis veel elus olevaid sugulasi, kuid neid polnud. Siiski tõmbas miski teda Rootsi poole ja sellest oli raske aru saada, sest kui paar suvekuud välja arvata, polnud Stockholm kuigi ligitõmbav.

PГµhju