Platvorm

Michel Houellebecq

Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine. Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki „ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja „Elementaarosakesed”.

Michel Houellebecq

Platvorm

Mida häbiväärsem on inimese elu, seda tugevamini ta selle külge klammerdub; see kujuneb alaliseks protestiks koos lakkamatu kättemaksuga.[1 - „Kurtisaanide hiilgus ja viletsus”, Eesti Raamat, 1990. Tõlkinud Imma nuel Pau.]

В В В В HonorГ© de Balzac

esimene osa tropic thai

1

Mu isa suri aasta eest. Ma ei usu sellesse teooriasse, mille kohaselt inimene saab päriselt täiskasvanuks siis, kui surevad tema vanemad; inimene ei saa iialgi päriselt täiskasvanuks.

Vanamehe kirstu ääres seistes tuli mulle pähe ebameeldivaid mõtteid. Vana tõbras oskas elu nautida küll; läks elust läbi nagu nüri nuga läbi või. „Lapsi said ja puha, sa sitapea…” mõtlesin ma reipalt, „toppisid oma suure türa mu emale vittu.” Noh, eks ma olin muidugi kergelt pinges; ega siis iga päev oma perest keegi ära ei sure. Laipa ma näha ei tahtnud. Ma olen nelikümmend aastat vana, ma olen juba laipu näinud küll; nüüd ma parema meelega väldin neid. Sellepärast ma ei ole kunagi tahtnud endale kodulooma osta.

Abielus ma ka ei ole. Mitu võimalust on tegelikult olnud; aga ma olen sellest iga kord loobunud. Ehkki naised mulle tegelikult päris meeldivad. Vallalise-elu on asi, mida ma oma elu puhul natuke kahetsen ka. Eriti häiriv on see puhkusereiside ajal. Teatavast vanusest peale suhtuvad inimesed puhkusereisidel üksikutesse meestesse umbusklikult; nad eeldavad, et sellised mehed on väga egoistlikud ja ilmselt ka pisut pahelised; ma arvan, et ega nad väga palju ei eksigi.

PГ¤rast matust lГ¤ksin majja, kus isa oli viimastel aastatel elanud. Surnukeha oli leitud nГ¤dal aega tagasi. Mööbli Гјmber ja toanurkadesse oli juba pisut tolmu kogunenud; Гјhes aknaavas mГ¤rkasin Г¤mblikuvГµrku. Nii et aeg siis, entroopia ja kГµik muu selline asjandus oli hakanud seda kohta oma valdusse vГµtma. KГјlmkapp oli tГјhi. Köögikappides leidus peamiselt kaalujГ¤lgijate einekotikesi, maitsestatud valgusegusid, energiabatoone. KГµndisin magneesiumikГјpsist krГµbistades esimese korruse tubades ringi. Katlaruumis sГµtkusin natuke aega velotrenažööril. Isa oli juba Гјle seitsmekГјmne, aga fГјГјsilise vormi poolest minust tublisti Гјle. Ta vГµimles tund aega pГ¤evas intensiivselt ja kГ¤is kaks korda nГ¤dalas ujumas. NГ¤dalavahetustel mГ¤ngis ta teiste omavanustega tennist ja kГ¤is rattaga sГµitmas; mГµnda neist nГ¤gin matusemajas. „Ta oli meile kГµigile treeneri eest…!” hГјГјatas Гјks gГјnekoloog. „Ta oli meist kГјmme aastat vanem, aga kahekilomeetrisel tГµusul tegi meile ikka minutiga Г¤ra.” Isa-isa, mГµtlesin, olid sina alles edev. MГ¤rkasin nГ¤gemisvГ¤lja vasakus servas tГ