Platvorm

Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane,
blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone,
avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja
kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja
kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise,
äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust
– võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi
romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu
„poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on
paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja
Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.

Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama
tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani
ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki
„ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis
romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima
kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas
populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja
„Elementaarosakesed”.