Salumets. Muutumised
Andrus Nilk
Kui midagi teed, siis tee täie pühendumusega. See on olnud Jaak Salumetsa kreedo, mida ta on järginud korvpallurina, treenerina ja igas muus ametis, mis talle leiva lauale on toonud. Muhe ja ehe. Otsekohene, aus ja karismaatiline. Nõudlik, õiglane, hooliv. Nii korvpallurina kui ka treenerina tahtis Jaak alati võita, ja sageli võitiski. Treeneritöö haripunktis juhtis ta Kalevi meeskonna 1991. aastal NSV Liidu meistriks ja Eesti koondise kaks aasta hiljem Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks. Nii palli- kui ka elumängu väljakutelt on ta lahkunud sirge seljaga, jäänud iseenda vastu ausaks ja oma põhimõtetele truuks. Ta räägib selles raamatus õppetundidest, mida 66 aasta jooksul on kogenud.
Andrus Nilk
Salumets. Muutumised
*
Ta istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene paistab üle laua.
Ta selja taga kamin suure suuga.
Ja suvevaade kohe akna taga.
See suvevaade püsib väga kaua
ja kГµigub Гјhes igivana puuga
sääl mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See mehekene mГµtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neil aastatel – -
Mis nГјГјd on selja taga.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, igavene juuni.
В В В В Juhan Viiding
Esimene peatГјkk
VГµidu maitse
Alguse käes on kõige selle seemned, mis peab järgnema. Seetõttu on just alguses tähtis tõsiselt keskenduda.
    – „Tuli” („Muutuste raamat”)
„Ma ei mõelnud, kas võidan või kaotan, lihtsalt tegin”
1968. aasta 10. august, Hispaania, Vigo. Atlandi ookeani rannikul samanimelise lahe ääres asuv väikelinn. Salumets tõmbas ketsid jalga ja läks end tuulutama. Mängud olid kogu meeskonnal hästi läinud, kõige kaalukam – Euroopa meistrivõistluste finaal – seisis NSV Liidu juunioride koondislastel mõne tunni pärast ees. Jaak tundis mööda rannariba jalutades, kuidas ärevustunne tasapisi naha alla puges. Pall käis läbi tema, koondise peatreener Sergei Baškin ja meeskonnakaaslased usaldasid teda ja ta polnud nende usaldust kuritarvitanud. Mees, võta end täielikult kokku, pinguta kõvasti ja mängi ausalt, sisendas ta endale.
„Jalutasin ookeani ääres, lasin segavad mõtted endast välja, tegin vaimu puhtaks. Esimest korda püüdsin teadlikult mänguks valmistuda.”
Kuu aega varem Minskis peetud turniiril alistasid Baškini hoolealused Jugoslaavia juunioride koondise viie punktiga. Favoriidikoorem lasus aga Jugoslaavial, kelle võtmetegijad olid 208 cm pikkune Vinko Jelovac ja Zoran Slavnić. Ometi hoidsid NSV Liidu korvpallurid kindlalt ohje ja võitsid 82: 73. Salumets, kes oli kogu turniiri kandnud suurt vastutust ja kasulikult tegutsenud nii kaitses kui ka rünnakul, läks pidurdamatusse hoogu ja viskas 33 punkti (kümnest vabaviskest tabas seitse). Volgogradist pärit tagamängija Aleksandr Sidjakini kontosse jäi 20 punkti.
Koltunud ajaleht 1968. aasta juunioride EM-i päevilt.
„Jõudsin seisundisse, kus ei mõelnud esimesest minutist saadik, kas viskan mööda või sisse, eksin või ei eksi, võidan või kaotan, lihtsalt tegin. Eelduse lõi see, et olin kehaliselt tugev ja kiire. Mul lasti tegutseda terve mäng nii palju, kui tuli. Kui mees on hoos, siis tulistagu! Enamiku korvidest viskasin keskpositsioonilt. Mul oli päris hea üks ühe vastu läbiminek ja surusin palli ka pealt korvi. Olin eelmistel turniiridel põhiviisikus kindla koha saanud. Baškin hoidis mind finaaliks, ma ei mänginud üheski eelnevas kohtumises täie rauaga.”
Tallinnas kutsuti värske Euroopa meister vabariiklikku spordikomiteesse, kus talle kaeti kohvilaud ja kingiti nahkkaantega album. Siis sammus Jaak Rataskaevu tänavale Spordilehe toimetusse oma esimesele pikale intervjuule. Ta rääkis, et alagrupis möödus tasavägiselt vaid matš Itaaliaga, kelle tugisamba Dino Meneghini katmine usaldati eestlase hoolde. 206 cm pikkune itaallane debüteeris juba 16-aastasena Varese Ignises Itaali