Eluaegne

Mart Kadastik

Prantsuse pesu müügiga oma äriedule aluse pannud Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks. Ainus naine, keda ta siiralt armastab, kannab endas paraku veelgi valusamat saladust. Kas puhtad tunded suudavad minevikutaagast üle olla? „Eluaegne“ on Mart Kadastiku neljas romaan. Haarava sündmustikuga raamat süüvib inimese pimedamatesse hingesoppidesse. Autori kujutamisviisis vahelduvad grotesk ja huumor, kargus ja soojus. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Mart Kadastiku romaanid „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013) ja Katariina Tammertiga kahasse kirjutatud „Paarismäng“ (2014).

Mart Kadastik

Eluaegne

ESIMENE PEATГњKK

Kaspar oli hinge kinni jooksnud. Kobamisi leidis ta ühe korbatanud koorega männi ja toetas selja vastu selle tugevat tüve. Higi segunes puust hoovava niiskusega. Jalad värisesid väsimusest, keha jahedusest. Hirm soojendas.

Tasapisi harjus silm pimedusega. Tal oli õnnestunud välja murda lepavõsast, kuhu oli ennist abitult takerdunud, ja vabaneda väänlevatest pajuvitstest, mis olid valusalt plaksatanud vastu ta nägu. Ta tundis paremal põsel üsna sügavat ja kindlasti veritsevat haava. Aga vana, laasunud okstega põlismänd, mille vastu ta nüüd nõjatus, et uut jõudu ammutada, rahustas. Ta mäletas, et mänd pidavat olema energiarikas ja kogunisti nii erutava toimega puu, et südamehaigetel ei soovitata männikus liiga sageli ja liiga pikki jalutuskäike ette võtta. Ta ei olnudki siin pärastlõunasel jalutuskäigul. See ei olnud Champs-Elysées, Jardin des Plantes ega Boulogne’i mets, ja ta ei põgenenud Boulogne’i metsa röövlite eest.

Kaspar ei olnud oma kahekümne viie eluaasta jooksul kunagi ega kusagilt põgenenud. Mitte et ta oleks olnud eriliselt julge mees. Juhtumisi oli lihtsalt niimoodi läinud, et siiamaani polnud keegi teda ähvardanud, jälitanud ega taga ajanud. Isegi tänaval hulkuvad irevil hammastega hundikoerad, kes olid tigeda lõrinaga tema poole sööstnud, taltusid korrapealt, kui märkasid, et poiss ei plaganud paaniliselt minema, vaid tardus paigale ründajat ootama. Tema väärikus pani penid ebamugavalt kohmetuma ja – mis peaasi – nende lõuad kinni.

NГјГјd siis lГµpuks pГµgenes ka tema, uriinihaisune reservohvitser.

Sügisvihm lirtsus kingades. Need kingad tuleb kodus niikuinii ära visata, leidis Kaspar, kui tundis, kuidas märjad mättad tema talla all vetrusid. Kui üldse jõuan koju, jätkus mõte.

Metsasiht, millelt ta end ootamatult avastas, tõi jalge alla kuivema, kruusase teekatte. Sihitult tormata polnud enam mõtet. Tuli olukorda analüüsida. Kaspar arvas, et on majast, kuhu oli tolle naise lamama jätnud, juba piisavalt kaugel. Aga oht võis end kohe ilmutada, kui ta vaid vale suuna valib. Mets oli tema ettekujutuse sellest, kuhu poole jääb linn, lootusetult segamini paisanud. Ta oli jooksnud järjepannu peaaegu kaks tundi, kuid ei saanud välistada, et oli kogu aeg rähelnud ümber sellesama linna. Ta teadis, et igast küljest ümbritsevad linna võimsad metsamassiivid. Oivalised seenemetsad, oli major kiitnud. Ohvitseride naised, korvide ja nugadega relvastatud, kükitasid suurema osa sügishooajast metsas.

Tegelikult, kui järele mõelda, oli ju selge, et ta pidi linna tagasi minema. Kui kaua ta suudaks end metsas varjata? Mis mõtet sel oleks? Ta pidi rongi peale pääsema. Ehkki jah, just raudteejaamas võidakse teda varitseda. Kui sõjaväepatrull teda taga otsib, arvatavasti koos kohaliku miilitsaga, siis on raudteejaam esimene koht, mis võetakse jälgimise alla. Loogiline. Ent samamoodi võivad nad ta ka metsast üles leida, jäljekoerte abil. Võib-olla nad ongi juba haarangut alustanud. Koerte haukumist veel ei kuule, veel on aega. Aga mets on ilmselge lõks.

Igal juhul oleks mГµistlik linna tagasi minna, eh