Haldjate veri
Анджей Сапковский
Üle saja aasta on inimesed, päkapikud, härjapõlvlased, kääbikud ja haldjad sõbralikult teineteise kõrval elanud, ent ajad on muutunud: õhus on tunda rahutust ja erinevad rahvad on taas sõjajalal.
Cintra troonipärija Cirilla läheb Cintra piiramise ja tapatalgute käigus jäljetult kaduma. Levib kuulujutt, et ta on elus ning et Riivimaa Geralt, nõidur, kellest lauldakse laule ja pajatatakse legende, on lapse salajasse pelgupaika toimetanud. Kuna ammuse ettekuulutuse järgi on Cirillal võime maailma muuta kas hea või kurja poole, ihkavad paljud tüdruku erakordseid võimeid oma kontrolli alla saada. Just Riivimaa Geralti ülesandeks saab last ükskõik mis hinnaga kaitsta. Ja tema on mees, kes kaotusega juba ei lepi.
Fantaasiakirjanduse klassik, mitmete auhindadega pärjatud Andrzej Sapkowski on poola nüüdiskirjanduse rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Sapkowski on loonud omaette ajaloo ja kombestikuga maailma, mis on niisama suurejooneline ja haarav kui Tolkieni või G. R. R. Martini romaanidest tuttavad paigad. Põnev ja mahlaka keelekasutusega seikluslugu „Haldjate veri” on „Nõiduri” sarja esimene romaan, järg eesti keeleski ilmunud jutukogudele „Viimane soov” (Tiritamm, 2011) ja „Ettemääratuse mõõk” (Tiritamm, 2013).
Andrzej Sapkowski
Haldjate veri
Elaine blath, Feainnewedd
Dearme aen a’cáelme tedd
Eigean evelienn deireГЎdh
Que’n esse, va en esseáth
Feainnewedd, elaine blath!
    „Lilleke”, haldjate hällilaul ja populaarne laste liisusalm
Tõeste, tõeste ma ütlen teile, saabumas on mõega ja kirwe aeg, Hundituisu aeg. Saabumas on Walge Külma ja Walge Walguse aeg, Hullumeelsuse aeg ja Põlguse aeg, Tedd Deireádh, Lõpu aeg. Maailm saab külmas hukka ja saab uueste ühes uue päi kesega sündima. Saab sündima uueste wanemast werest, Hen Ichaer’ist, külwatud seemnest. Seemnest, mis ei idane mitte, waid millest leek lahwatama saab.
Ess’tuath esse! Nii saab olema! Jälgige märkisid! Ma ütlen teile, missugused need märgid on – hakatuseks saab maad immutama Aen Seidhe weri, haldjate weri…
    „Aen Ithlinnespeath”
В В В В Ithlinne Aegli aep Aevenieni ennustus
ESIMENE PEATГњKK
Linn lõõskas.
Vallikraavini, esimese astanguni viivad ahtad tänavad tulvasid suitsust ja kuumusest, leegid hävitasid häärberite tihedalt paiknevaid katuseid, noolisid lossi seinu. Läänest sadamavärava juurest kostis üha valjemat kriiskamist, tulise võitluse kaja, linnamüüri vappuma panevaid taraanilööke.
Ründajad piirasid nad sisse ootamatult, tunginud läbi barrikaadi, mida kaitses käputäis sõdureid, hellebardidega linnakodanikke ja tsunfti ambureid. Hobused, mustad sadulavaibad üll, lendasid viirastustena üle kaitsetõkete, heledalt helkivad mõõgaterad külvasid põgenevate kaitsjate hulgas surma.
Ciri tundis, kuidas teda sadula esikaarel vedav rüütel ägedalt hobusele kannuseid annab. Ta kuulis tema röögatust. „Hoia kinni!” hüüdis ta. „Hoia kinni!”
Teised, Cintra värvides rüütlid sõitsid neist mööda ja astusid täie hoo pealt nilfgaardlastega võitlusse. Ciri nägi seda viivuks silmanurgast pealt: hullumeelne sinikollaste ja mustade mantlite pööris terase kõlina, vastu kilpe tärisevate mõõgaterade, hobuste hirnumise saatel…
Karje. Ei, mitte karje. Möire.
„Hoia kinni!”
Hirm. Hobuse iga raputus, iga nõksatus, iga hüpe soonib valusalt nahkrihma pigistavaid pihke. Valusalt krampis jalad ei leia tuge, suits ajab silmad kipitama. Käsi, mis tal ümbert kinni hoiab, lämmatab ja pigistab teda ning rõhub roideid. Ümberringi muutub kisa üha valjemaks, selline kisa, mida ta pole kunagi varem kuulnud. Mis küll paneb inimese niimoodi karjuma?
Hirm. Vastupandamatu, halvav, hingemattev hirm.
Jälle raua kõlin, hobuse korsatus. Ümberringi vihuvad majad tantsu, tulelontides aknad asuvad ühtäkki seal, kus veel hetk tagasi oli porine, laipadega kaetud tänav, kuhu põgenikud o