Paha paik
Gillian Flynn
Libby Day oli kõigest seitsmeaastane, kui tema kohtus antudtunnistuse põhjal ta viieteistaastane vend süüdi mõisteti. Sellest peale onLibby sihitult aega surnuks löönud. Kui temaga võtavad ühendust inimesed,kes on veendunud, et tegelik süüdlane polegi Ben, hakkab Libby esitama endaleküsimusi, mille peale ta pole varem julgenud mõelda. Kas see hääl, mida takuulis, oli ikka ta venna oma? Ben oli küll kohaliku väikelinna must lammas,aga kas ta tõesti oli võimeline kedagi tapma? Kas nende perekonna farmisvarjatakse saladusi või petab Libby ennast, sest igatseb oma venda tagasi?Libbyle hakkab selgeks saama, et tol päeval oli kõigil ta pereliikmetel midagivarjata. Eriti aga Benil. Nüüd, kakskümmend neli aastat hiljem, on aga veelgikeerulisem tõde päevavalgele tirida. Kes ikkagi mõrvas Day-pere liikmed?Rahvusvahelise bestselleri „Kadunud“ („Gone Girl“) autori Gillian Flynnipainav ja tume psühholoogiline romaan „Paha paik“ on kirjaniku teineromaan. „Kadunud“ ilmus kirjastuses Varrak 2014. aastal.
Originaali tiitel:
Dark Places
Gillian Flynn
Shaye Areheart Books
an imprint of the Crown Publishing Group
2009
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Janne JГµeots
Copyright В© 2009 by Gillian Flynn
This translation published by arrangement with Crown Publishers, an imprint of the Crown Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC
В© TГµlge eesti keelde. Anne Kahk, 2015
ISBN 978-9985-3-3502-4
ISBN 978-9985-3-3506-2 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2015
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
TrГјkikoda OГњ Greif
Minu vastupandamatule abikaasale
Brett Nolanile
Day-perele sooviti pikka iga,
kuid Ben Day peas oli paha viga,
see poiss kummardas saatana vГµimu,
ühel pimedal ööl tappis Ben oma hõimu.
Väikse Michelle’i ta kägistas surnuks,
siis kirvega raius ta Debby puruks,
jäi viimaseks ema Patty nii hea,
pГјssilasuga sodiks laskis ta pea.
Siiski ellu jäi Libby, kolmest õest kõige noorem,
pärast seda, mis nägi, on elu talle vaid koorem.
– koolilaste lorilaul, umbes 1985
Libby Day
PRAEGU
Minus pesitseb kurjus, see on päriselt mu sees nagu siseorgan. Lõikaks keegi mu kõhu lahti, libiseks kurjus sealt välja nagu tume lihakäntsakas ja plärtsataks põrandale, nii et selle peal saaks trampida. Tekkinud Dayde verest. Selle verega on midagi valesti. Ma pole kunagi olnud hea väike tüdruk ja pärast mõrvu läks asi ainult hullemaks. Väike orvuke Libby oli kasvueas sünge ja selgrootu, solgutatud ühe kauge sugulase juurest teise juurde – nõbude nõbud ja vanatädid ja sõprade sõbrad –, topitud haagiselamusse või kõdunevasse rantšosse kõikmõeldavates Kansase kolgastes. Kooliriieteks surnud õest järele jäänud kaltsud: tema pluusid sinepikollaste rantidega kaenla all. Kottis tagumikuga püksid, koomiliselt lotendavad, mis püsisid üleval ainult tänu narmendavale vööle, pannal kinni kõige lähemas augus. Klassipiltide peal olid mul juuksed alati segamini – juuksenõelad rippumas salkude küljes nagu takkude kohal hõljuv praht – ja silmad alati kottis nagu üürikorteri joodikust perenaisel. Heal juhul huuled tõrksalt kõverdatud, vaevumärgatavalt, naeratuse asemel. Heal juhul.
Ma polnud kunagi armas laps ja minust sai kõike muud kui armas täiskasvanu. Joonistaks keegi pildi mu hingest, oleks tulemus mingi kihvadega soperdis.
Märtsikuu oli troostitu ja läbi ligunenud, mina lamasin voodis ja kujutasin ette, kuidas ma endale otsa peale teen – lihtsalt selline hobi. Loiud pärastlõunased unelemised: vintpüss, suu lahti, kõmakas, pea lendab kuklasse, hooga ette ja uuesti taha, veri tapeedi peal laiali. Pritsmed, lärakad. „Kas ta soovis kirstumatust või kremeerimist?” küsivad inimesed üksteiselt. „Kes peaksid tulema matustele?” Ja mitte keegi ei oska vastata. Inimesed, olgu nad kes tahes, ainult kinnitaksid pilgu kellegi teise kingadele või õlale ja laseksid vaikusel võimust võtta, kuni keegi paneks kohvi keema, reipalt ja kõva kolinaga. Ootamatu surmajuhtumi puhu