Elu aluspГјksata

Pok

Inimesed ja nende lood on eeskätt need, mis teevad rändamisest väärt elamuse. Viiel talvel Aasias seigelnud Pok on tutvustanud hindudele oma sisemist Robertit, soovitanud süütuse pärast muretseval Filipiinide tudengineiul käe püksi panna ning uurinud Myanmari ja Laose külaelanike uskumusi. „Erakordsed isiksused satuvad tihtipeale just odavamatesse majutusasutustesse, kus liiguvad nii paberitega kui paberiteta napakad,” tõdeb autor. Pok on räppar, spoken word'i artist ja kirglik seljakotirändur. Raamatus keskendub ta peamiselt oma reisielamustele aastaist 2016−2017, kuid teeb põikeid ka varasemasse aega. Eelkõige tuleb raamatus juttu Taist, Myanmarist, Laosest, Indoneesiast, Malaisiast ja Kambodžast.

Pok

Elu aluspГјksata

„Müle ja vahmiilile, et oleks, mida meenutada”

1.В PEATГњKK

TAI

Ajast, kui lennuk on Tallinnast õhku tõusnud ja suuna esmalt İstanbulile võtnud, kulub oma paarkümmend tundi, enne kui Bangkoki leitsak mind ja Müd tervitab. Kogu kuningriik on leinas: nädal tagasi suri armastatud Tai kuningas. Meedia vahendusel on mu kõrvu jõudnud uudised, et poed on mustadest ja valgetest rõivastest ning kangast tühjaks ostetud, valitsus on kehtestanud piirangud lõbustustele ning ettekirjutustest kõrvalehoidjatele määratakse trahv või koguni vanglakaristus. Tegelikkus on aga see, et paljud kohalikud on küll musta riietunud, kuid populaarse möllupiirkonna Khao San Roadi piirkonnas ei ole esmapilgul mingit leinameeleolu tunda. Tõsi, kogu Bangkok on täis kuninga pilte ja ümber aedade veetud mustvalgeid linte-rosette, aga see on ka kõik, mis silma torkab. Money talks – nagu ikka. Ega siis turism sellepärast kannatama pea. Ometi oli just seda kardetud.

Esimesel õhtul kostitame ennast söögikohtades, kus kolm aastat tagasi einestanud olime. Külalistemajagi on sama. Pärast kõvade pinkidega linnabussis loksumist jalutame sinna mälu järgi autopiloodil. Õlu hinge alla, jetlegi[1 - Jetlag (ingl) – ajavööndivahetusest tulenev väsimus. Siin sõna-mäng: leg (jalg) ja jalamassaaž.] leevendus pooletunnise jalamassaažiga, mille eest tuleb välja käia 120 bahti ehk ligemale kolm eurot[2 - 1 euro on ligikaudu 40 bahti.], ja juba olemegi inkarneerunud. Jälle.

Hinnad paistavad olevat kolme aasta tagusega täpselt samad: New Siam Guesthouse’i privaatne doubleroom korruse peale ühiskasutatavate, Kagu-Aasia mõistes üpriski puhaste WC-de ja duširuumidega – 350 bahti. Pissuaar on kenasti kraanikausside kõrval avatud trepimademel – love it! Debiilsed ehituslikud lahendused hakkavad tasapisi meenuma ja tuju tõuseb. Kedagi seda pissuaari kasutamas pole ma siiski näinud. Hommikusel hambapesul siin mõne aluspükstes, uimase ja Singhast[3 - Singha – kohalik õlu.] läbi vettinud tütarlapsega kokku põrgata on igahommikune rituaal.

Paar ladyboy’d[4 - Ladyboy – transseksuaal, sünnipäraselt mees, kes on andnud endale naise välimuse, kannab naisterõivaid ja käitub naisena. Tais on ta osa kultuurist.] kolme aasta tagusest ajast, kui nendega nädal aega õlles laagerdusime, tunneme lähedal asuvas tänavakohvikus samuti ära. Milline rõõm! Kõige püssimat pole siiski veel kohanud.

Mööda tuttavaid tänavaid jalutades tundub, et mõne aasta jooksul pole Khao Sani ümbrus karvavõrdki muutunud. Sama kaup, needsamad poed, hinnad, kohvikud, prostituudid ja külalistemajad. Vaid Gingerit ei näe enam kuskil. Ginger pole sugugi mitte hermafrodiit, vaid viiekümnendaid käiv tedretähniline ja üle keha värvilisi draakonitätoveeringuid täis punapea, kellega olin esimest korda Bangkokki külastades kohtunud. Tema elulugu on üks põnevamaid, mida kunagi olen kuulnud – mida keegi on endast mulle jutustanud.

Ginger ei tea oma päritolu, kuid tedretäpid, punased juuksed ja valge nahavärv lubavad oletada, et tema bioloogilised vanemad võivad ehk pärit olla Iirimaalt. Ginger veetis oma lapse- ja nooruspõlve Hiinas mingis väikeses külas, üks sealne perekond oli ta juba beebina lapsendanud. Kohalikus hiina kogukonnas oli l