Surnu vees

Ann Granger

On ajaloo kõige vihmasem talv, jõulude lähenedes tõusevad jõed üle kallaste ja talunike põllud jäävad sügava vee alla. Weston St Ambrose’i külas nähakse, kuidas jões triivib allavoolu noore tüdruku surnukeha, ja kui see erakliku kirjaniku maja juures maabumissilla alla kinni jääb, taipab kirjanik kohkudes, et ta tunneb seda jõhkra mõrva ohvrit … Tegemist on Eesti lugejale hästi tuntud Ann Grangeri krimisarja „Campell ja Carter lahendavad mõrvalugu” viimase raamatuga. Samast sarjast on kirjastuses Varrak ilmunud romaanid „Sopp, saast ja surnud” (2011), „Hukatus, häving ja mõrv” (2011) ja „Tellised ja surm” (2014).

Ann Granger

Surnu vees

See raamat on pühendatud minu armsale abikaasale Johnile, kes lahkus traagiliselt ajal, mil ma andsin sellele käsikirjale viimast lihvi. Kogu meie koos veedetud aja jooksul toetas ja julgustas ta mind pidevalt minu kirjatöös ja väga paljus muus. Tunnen, et ta seisab ikka veel minu kõrval

Гњhel pool oli ookean,

laius suur vesi

ja paistis täiskuu.

В В В В Lord Alfred Tennyson

    „Kuninga idüllid”

proloog

Vaikselt triivis surnud tüdruk kõrgeks tõusnud jõe kergelt säbrulistes lainetes edasi, kiikudes teda kandvas voolus küljelt küljele. Vesi haaras tema pikkadest juustest ja mängis nendega, laotades need lehvikuna laiali ja põimides siis kassikangaks kokku, enne kui mingi tuju ajel jälle lahti harutas. Vihm oli üle jäänud, kuu ujus pilvede tagant välja ja puudutas surnukeha oma hõbedaste sõrmedega. Jõgi tegi siin käänaku ja vool tõmbas tüdrukut kalda poole, kus jõgi oli oma sängist välja murdnud ning põõsaste ja puudega kaetud kaldad üle ujutanud. Oksakäed haarasid tüdruku riietest, aga jõgi ei tahtnud oma mänguasjast loobuda. Vool hakkas surnukeha sakutama, püüdes seda lahti tõmmata. Kuu kadus taas ja jättis nad pimedusse oma võitlust jätkama.

esimene peatГјkk

Loomaarst Mike Lacey oli teisipäeva hommikul veidi pärast üheksat teel Crocketti tallu. Ta jälgis endast vasakul olevat jõge, nähes, kuidas keereldes ujus mööda tulvavetest kantud praht. Mike lootis, et teda ei kutsuta mõnd lõksu jäänud karilooma päästma. Aga see, mida ta märkas, polnud üldsegi loom. Mike pidurdas, otsis kobamisi üles binokli, mida ta alati autos hoidis, hüppas oma pori täis pritsitud nelikveolisest välja ja läks asja uurima. Silmad polnud teda petnud. Binokliga täpsemalt järele vaadates sai ta kinnitust, et objekt, kuigi suures osas vee all, oli inimkogu ja Mike arvas, et ta nägi pikki juukseid. Jõeäärsete pajude longus oksad, mis olid kõige voolus ujuva jaoks otsekui filter, olid keha kinni püüdnud.

Mike seisis vaatepildist paigale naelutatuna ja vandus terve minuti südamest, üllatades sellega ennastki, sest tavaliselt ta selliseid sõnu ei kasutanud. Mõistes, et ta on šokis, pingutas ta teadlikult, et end kokku võtta ja olukorrast ülevaade saada. Üle lahtise vee puhus lõikav tuul. Kõrgel õhus tiirutasid oma kurssi hoida püüdes linnud. All laksusid lained vastu kaldamuda, surnukeha tõusis ja vajus. Kõik Mike’i ümber liikus, ainult tema seisis nagu soolasammas. Ta sundis ennast mõtlema olukorrast kui lahendamist vajavast probleemist, mitte inimlikust tragöödiast.

Selleks et surnukeha lahti päästa, läheks vaja abi. Korraks mõtles Mike naise (pikad juuksed viisid mõtte naisele) ise jõest välja tirida. Kohast, kus Mike seisis, ei ulatunud ta surnukehani, ja kahlata vette seal, kus pole mingit ettekujutust vee sügavusest ega jalge alla jääva põhja kõvadusest, tähendaks riski ka ise nägu allpool hulpiva surnukeha kõrvale sattuda. Mike’i oletuse kohaselt oli keha vees olnud juba mitu tundi ja suurema osa aega arvatavasti pooleldi vee all. Elustamislootust ei olnud. Mike’i selja taga autos hakkas helisema telefon. Crocketti talus oodati teda ja ilmselt imestati, kus pagana kohas ta ometi on. Ta läks auto juurde tagasi, võttis kõne vastu (see oli tõesti talust) ja helistas siis politseisse. Selgitas neile olukorda, kir