Suletud kirst

Sophie Hannah

„See, mida ma kavatsen teile öelda, šokeerib teid …“ Nende sõnadega üllatab üks maailma armastatumaid lastekirjanikke leedi Athelinda Playford advokaati, kellele ta on usaldanud oma testamendi koostamise. Oodates külalisi oma Iirimaa häärberisse pidulikule õhtusöögile, on leedi Playford otsustanud jätta oma kaks last ainsagi pennita – ja pärandada kogu oma tohutu varandus raskelt haigele mehele, kel on jäänud elada vaid mõned nädalad. Leedi Playfordi külaliste seas on kaks võõrast: kuulus belglasest detektiiv Hercule Poirot ja Scotland Yardi inspektor Edward Catchpool. Kumbki neist ei tea, miks teda on kutsutud – kuni Poirot hakkab kahtlustama, kas ei oota leedi Playford mitte mõrvakatset. Ent miks näib ta siis mõrvarit nii järjekindlalt provotseerivat? Ja miks – kui mõrv Poirot’ pingutustest hoolimata siiski toimub – on ohvri isik nii ootamatu? Tänavu möödub sada aastat Agatha Christie kuulsaima kangelase Hercule Poirot’ esimesest kirjanduslikele lavalaudadele ilmumisest. Selle tähistamiseks tellis Agatha Christie Fond Sophie Hannah’lt romaani „Suletud kirst“. Raamat on kirja pandud igati Agatha Christie parimate romaanide vääriliselt. Sophie Hannah’ esimene Poirot’-romaan „Monogrammimõrvad“ ilmus kirjastuses Varrak 2014. aastal.

Sophie Hannah

Suletud kirst

Armastusega, Mathew ja James Prichardile ning mu perekonnale

Tänusõnad

Ma olen tohutult tänulik järgnevatele toredatest, pühendunud ja vaimustavatest inimestest meeskondadele: James Prichard, Mathew Prichard, Hilary Strong, Christina Macphail, Julia Wilde, Lydia Stone, Nikki White ja kõik teised Agatha Christie Ltd-s; David Brawn, Kate Elton, Laura Di Guiseppe, Sarah Hodgson, Fliss Denham ja kõik teised HarperCollins UK-s; Dan Mallory, Kaitlin Harri, Jennifer Hart, Kathryn Gordon, Danielle Bartlett, Liate Stehlik, Margaux Weisman ja teised William Morrow’s; Peter Straus ja Matthew Turner Rogers, Coleridge & White’is.

Ma tänan kõiki Poirot’ kirjastajaid erinevates riikides, neid on loetlemiseks liiga palju, kuid tänu neile jõuab see romaan lugejateni kõikjal maailmas. Ning ma olen suuresti tänulik kõigile, kes lugesid ja nautisid „Monogrammimõrvu” ning kirjutasid, meilisid või säutsusid sellest mulle. Adele Geras, Chris Gribble ja John Curran lugesid varasemaid versioone ning tutvusid esialgsete ideedega, ma olen neile tänulik kasulike kommentaaride eest. Ma tänan Rupert Beale’i neeruhaiguste eksperthinnangu eest ja Guy Martlandi, kes oli valmis mind valgustama meditsiiniliste tõenäosuste osas. Tänan Adrian Poole’i, kes jagas oma teadmisi Shakespeare’i „Kuningas Johnist”, ja Morgan White’i, kes kogus kokku kõik selle, mida mul oli vaja teada 1929. aasta Iirimaast.

Suur tänu Jamie Bernthalile, kes algusest lõpuni aitas igal võimalikul moel. Ilma temata oleks see raamat kehvem ja seda poleks olnud nii lõbus kirjutada – kõige hullem aga, et Lillieoak oleks jäänud korruseplaanideta!

Nagu alati, olen ma toetuse eest tänulik Danile, Phoebe’ile ja Guy Jonesile, mu imetlusväärsele perekonnale. Ning sugugi tähtsusetu roll polnud mu koeral Brewsteril, kes andis ühe tegelaskuju kaudu mõista, et Lillieoakis peaks olema koer. Ta on nii uhke ja tõenäoliselt arvab, et seekordne Poirot on tema kohta. (Mitme esimese kuu jooksul oli „Sa oled nii uhke” käsikirja tööpealkirjaks.)

ESIMENE OSA

1.В PEATГњKK

Uus testament

Michael Gathercole silmitses kinnist ust ja püüdis end veenda, et on õige aeg koputada, kui eakas kappkell alumise korruse eesruumis oma kokutaval kombel täistunnist teatas.

Gathercole’il oli käsk ilmuda kell neli ja neli nüüd oligi. Viimase kuue aasta jooksul oli ta selles punktis – Lillieoaki laial trepimademel – seisnud palju kordi. Ainult üks kord oli ta olnud murelikum kui praegu. Siis oli ta olnud üks kahest ootajast, mitte üksi, nagu sel korral. Ta mäletas seniajani iga viimast kui sõna selle teise mehega peetud vestlusest, kuigi oleks eelistanud neid mitte mäletada. Rakend