K nagu kull

Helen MacDonald

Väljapaistva ja tunnustatud autori Helen Macdonaldi raamat on isikupärane segu looduskirjandusest ja memuaaridest, milles põimuvad kinnisideed, hullus, mäletamine, müüdid ja ajalugu. Kui Helen Macdonaldi isa ühel Londoni tänaval ootamatult suri, oli selle mõju tütrele hävitav. Lapsest saati kullidest lummatud ja tolleks ajaks juba kogenud kullikasvatajana ei olnud Helen aga kunagi tundnud kiusatust kasvatada kanakulli, üht kõige raskemini treenitavamatest ja kardetavamatest röövlindudest. Leinates isa, nägi ta nüüd kanakulli raevukas ja metsikus iseloomus peegeldumas midagi endast. Jõudnud otsusele üks selline lind üles kasvatada, võideldes ühtlasi sel moel oma kaotusega, ostiski Macdonald Mabeli ning alustas katsumusterohket ettevõtmist, kaaslaseks „Kunagise ja tulevase kuninga” autori T. H. White’i „Kanakull”. Projitseerides ennast „kulli taltsutamise eesmärgil metslinnu teadvusse”, kompas Macdonald inimeseks olemise piire. See muutis ta elu. Tegu on südantlõhestava ja vaimuka teosega, kus autor on võtnud kartmatu aususega kirjeldada oma ränka kaotust ning väljendab täiesti unikaalsel moel ühe erakordse linnuliigi külgetõmbejõudu, analüüsides paralleelselt ka oma ekstsentrilist kullikasvatajapraktikat.

Originaali tiitel: Helen Macdonald H is for Hawk Jonathan Cape 2014 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik Copyright © Helen Macdonald 2014 © Tõlge eesti keelde. Kristiina Kivil, 2018 ISBN 978-9985-3-4396-8 ISBN 978-9985-3-4474-3 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Minu perekonnale

I osa

1

Kannatlikkus

Cambridge’ist kolmveerand tundi kirde poole sõita on maastik, mida olen hakanud väga armastama. See on koht, kus niiske rannikuala peab taanduma kuiva liiva ees. See on jändrike mändide, rusuks põlenud autode, kuuliaukudest kirjatud liiklusmärkide ja USA õhuväebaaside maa. Siin on kummitusi: nummerdatud männimetsakvartalites murenevad majad. Kolm ja pool meetrit kõrgete aedade taga rohetavad künkad, mis on rajatud tuumarelvade varjupaigaks; veel on siin tätoveeringusalonge ja USA õhuväe golfiväljakud. Kevaditi on see paik täis hääli: lakkamatu lennuliiklus, õhupüsside paugud hernepõldude kohal, ja nõmmelõokesed ja reaktiivmootorid. Seda kohta nimetatakse Brecklandsiks – murtud maaks – ja just siia ma tol hommikul välja jõudsingi; see oli varakevadel, seitse aastat tagasi, ja ma ei olnud seda sõitu sugugi kavatsenud. Kell viis hommikul olin veel silmitsenud valguseruutu laes, kuulanud paari hilise peolt tulija jutukõminat tänaval. Tunne oli veider – üleväsinud, erutunud ja ebameeldiv, just nagu oleks mulle aju asemel pähe topitud üks mikrolaineahjust võetud foolium: mõlkis, söestunud, lühises ja sädemeid pilduv. Ägasin. Peaksin välja minema, mõtlesin ja lükkasin teki pealt. Välja! Haarasin teksased, saapad ja džempri, põletasin suu masinas liisunud kohviga ja alles siis, kui olin kahekesi oma jääkülma puruvana Volkswageniga poolel teel mööda maanteed number A14, koitis mulle, kuhu minek, ja miks. Seal väljas, uduse tuuleklaasi ja valgete joonte taga oli mets. Murtud mets. Sinna ma teel olingi. Et näha kanakulle.

Ma teadsin, et see on raske. Kanakullid on raske juhtum. Kas te olete näinud oma õue peal kulli lindu püüdmas? Mina ei ole, aga ma tean, et seda on ette tulnud. Olen leidnud tõendeid, vahel. Tillukesi fragmente, hoovi kõnniteeplaatidelt: väikese putukasarnase laululinnujala, varbad kokku pigistatud; või – isegi õudustäratavam – lahtikistud noka, varblase noka ülemise poole, või alumise, väikese koonusekujulise pronkspunase haavli, veidi läbipaistva, mõned haprad suled küljes. Aga võib-olla te olete isegi pealt näinud: ehk olete heitnud aknast pilgu ja näinud hoovimurul suurt verejanulist kulli, kes teeb parajasti otsa peale tuvile või musträstale või harakale, ja see paistab nagu hiiglaslikem ja muljetavaldava