Häving. Lõunaringkonna triloogia I

Jeff VanderMeer

Piirkonnas, mida tuntakse kui ala X, toimub midagi kahtlast. Ametliku versiooni kohaselt korraldati naabruses tegutsenud sõjaväebaasis mingi katsetus, mille käigus läks üht-teist valesti. Tulemuseks oli lokaalne ökokatastroof. Kuna looduslikult on tegemist peamiselt mangroovialaga ja seal ei olnud suurt midagi peale paari kaluriküla, ei häiri toimunu eriti kedagi, liiatigi on juhtunust juba aastakümneid möödas. Vahel saadetakse järjekordne ekspeditsioon olukorda üle vaatama. Mõnikord juhtub ekspeditsiooniliikmetega aga imelikke asju. Näiteks lähevad nad tülli ja lasevad üksteist maha. Või siis ilmuvad järsku tagasi koju teadmata, kuidas nad seda tegid, ja on üldse kuidagi nagu ära vahetatud. Triloogia „Lõunaringkond“ esimene osa „Häving“ kujutab endast järjekordsel ekspeditsioonil osaleva naisbioloogi päevikut. Sellest selgub, et miski pole päris nii, nagu instrueerimisel öeldi, ja ka mitte nii, nagu esimesel silmapilgul paistab, vaid pigem kõhedust tekitavalt kummaline. „Häving“ võitis 2014. aastal parima ulmeromaanina Nebula auhinna. Eesti keeles on Jeff VanderMeeri (snd 1968) loomingut varem tutvustatud antoloogiates „Täheaeg 4“ ja „Täheaeg 9“. www.jeffvandermeer.com

Jeff VanderMeer

Häving. Lõunaringkonna triloogia I

Annile

01:В Algatus

Torn, mida poleks pidanud seal olema, tungib maasse paigas, kus mustade mändide mets hõreneb ja algavad mülkad, seejärel pilliroog ja soosaarte nässakad, tuultest vintsutatud puud. Teisel pool soosaari ja looduslikke kanaleid on ookean ning kaldal, pisut kaugemal, mahajäetud majakas. Kogu see kant on raskesti seletatavatel põhjustel olnud juba aastakümneid mahajäetud. Meie ekspeditsioon alasse X oli esimene rohkem kui kahe aasta jooksul ja suur osa meie eelkäijate varustusest oli roostetanud, nende telkidest ja kuuridest olid sisuliselt järel vaid kestad. Ma ei usu, et keegi meist oleks seda üksildast maastikku nähes ohtu tajunud.

Meid oli neli: bioloog, antropoloog, maamõõtja ning psühholoog. Mina olin bioloog. Sel korral olid kõik ekspeditsiooniliikmed naised, välja valitud nende keerukate kriteeriumite põhjal, mida ekspeditsioonide koostamisel kasutati. Psühholoog, kes oli meist vanim, oli ühtlasi ekspeditsiooni juht. Piiri ületamiseks hüpnotiseeris ta meid kõiki, et me meelerahu ei kaotaks. Rannikuni jõudmiseks kulus neli rasket matkapäeva.

Meie ülesanne oli lihtne: baaslaagrist aeglaselt eemale liikudes jätkata riiklikke uuringuid ala X saladuste väljaselgitamiseks.

Mitmesugustest teguritest ja tingimustest sõltuvalt võis ekspeditsioon kesta päevi, kuid või isegi aastaid. Meil olid kaasas kuue kuu varud ja veel kahe aasta varud olid ladustatud baaslaagris. Meile oli ka kinnitatud, et kui peaks tekkima vajadus, siis on ohutu süüa kohapeal leiduvat. Kogu meie toit oli suitsutatud või konservides. Meie varustuse kõige ekstravagantsem osa oli mõõteriist, mis igaühel meist rihmakesega vöö küljes rippus: väike must metallist ristkülik, mille keskel oli klaasiga kaetud auk. Juhuks, kui ava hakkab punaselt helendama, oli meil käsk liikuda poole tunni jooksul „turvalisse kohta”. Meile ei öeldud, mida see aparaat mõõdab või miks me peaksime kartma, kui see punaselt helendama hakkab. Esimeste tundidega harjusin ma sellega nii ära, et ei vaadanud seda enam. Kellasid ja kompasse ei tohtinud meil olla.

Laagrisse jõudnud, asusime vananenud või rikutud varustust välja vahetama, asendades selle kaasatooduga, ja oma telke üles panema. Kuuride parandamine oli plaanis hiljem, siis, kui oleme veendunud, et ala X pole meid mõjutanud. Eelmise ekspeditsiooni liikmed olid lõpuks üksteise järel uitama läinud. Aja jooksul olid nad oma perekondade juurde naasnud, nii et rangelt võttes polnud nad kadunud. Nad olid lihtsalt alalt X ära kadunud ja teadmata viisil piirist väljapoole jäävas maailmas jälle välja ilmunud. Nad ei suutnud midagi rääkida oma teekonna üksikasjadest. See ülekandumine oli toimunud kaheksateistküm