Lihtsalt spagetipoiss

Lara Williamson

Kõik armastavad superkangelasi – nad lahendavad probleeme ja teevad inimesed õnnelikuks. See on hea, sest minu ema vajab tröösti. Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi. Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi. Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud. Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks. Lara Williamsoni sulest on eesti keeles ilmunud südamlik lasteraamat „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak 2016, tlk Tiina Viil), mis pälvis Eesti Lastekaitse Liidu konkursil hea lasteraamatu tiitli.

Lara Williamson

Lihtsalt spagetipoiss

1.

Trahh!

Minu nimi on Adam Butters ja ma armastan koomikseid. Mu lemmiktegelased on titaanlased, väikesed rohelised kuuolendid. Mina ei ela mitte Kuul, vaid planeedil Maa; kõige ülemise korruse korteris Pegasus Park Towersi majas nr 53. Mulle meeldivad päikesepaiste ja mu vana kaisukaru, veel meeldib mulle ennast küngastest alla veeretada ja spagetirõngaid süüa (mitte küll samaaegselt). Ma kannan tuttmütsi, sest tunnen ennast sellega kindlalt. Mu klassikaaslased leiavad, et kui see märjaks saab, haiseb see nagu koer, aga mul on sellest ükskõik. Meil on koer küll, kuigi ta ei haise nagu koer, sest teda pole tegelikult olemas. See on nähtamatu koer nimega Viineripirukas ja ta on mu õe Velveti oma. Mul on ka vanem õde, aga kahjuks on tema päriselt olemas. Ta nimi on Minnie. Ent kõige tähtsamad mu elus on mu ema ja isa, ja kogu universumis pole kusagil parem kui nende juures.

Mu isa nimi on Clark ja tema pärast mulle koomiksid meeldima hakkasidki – tema armastab samuti titaanlasi. Mu ema Sinéad on lihtsalt parim. Ta ütleb mulle, et ma olen tema südameke, mis on natuke rumal, sest tal on juba süda. Ma arvan, et ta mõtleb sellega, et ma olen tal südames. Ja ema süda on suur, vähemalt sama suur kui Marss (planeet, mitte šokolaad). Ta ütleb ikka, et olen temasse läinud, aga see pole võimalik. Asi on selles, et ma ei saa kuidagi emasse läinud olla, sest ta pole mu pärisema. Ja isa ei ole ka mu pärisisa.

Eile tuli minu õpetaja proua Chatterjee hiilgavale ideele, et me peaksime kõik ühe projekti jaoks oma sugupuu meisterdama. See tuletas mulle meelde, et ma olen adopteeritud. Eelmisest sünnipäevast alates oli see mul esimene kord oma pärisema peale mõelda. Proua Chatterjee ütles küll, et see projekt aitab meil nii enda kui ka oma lähedaste kohta palju uut avastada, kuid oma pere kohta tean ma juba kõike. Mina tahan hoopis oma pärisema kohta rohkem teada. Niisiis olen otsustanud, et oma sugupuu teen ma temast.

Tõele au andes mingeid tillukesi kilde oma tausta kohta ma juba tean, sest ema on mulle neist rääkinud. Esiteks: mind adopteeriti, kui ma olin väga väike. Ema ja isa tõid mu koju oma korterisse, neil oli mulle „tervituspidu”, ja Minnie, kes oli siis neljane, tegi mulle kingituse. Siis hakkasin ma nutma ja ema sõnul võttis ta mu sülle ja siis vaatasin ma oma pisarais silmadega talle otsa ja naeratasin. See oli imeline hetk. „Ma hoidsin sind kätel,” ütles ema, „aga tegelikult hoidsin ma sind oma südames.”

Teiseks: kui ma olin seitsmeaastane, rääkis ema mulle, et kuskil on minu jaoks üks tähtis ümbrik ja et ma võin selle lahti teha, kui saan kuueteistaastaseks. See ümbrik ei tundunud siis üldse nii põnev, aga nüüd olen ma üksteist ja mõtlen, kas seal leidub ehk mõningaid vastuseid. Näiteks kust ma pärit olen, kus ma sündisin, mis mu pärisema nimi oli ja miks ta pidi mind ära andma. Võibolla ema ei tea kõiki neid asju, aga kuna mul on nüüd see sugupuuprojekt, siis minul on vaja