Sada tundi ööd

Anna Woltz

Neljateistaastane hollandi tüdruk Emilia saab oma isa kohta teada midagi kohutavat. Kui tekkinud skandaal ka ülejäänud pereliikmete elu mõjutama hakkab, teeb Emilia elus esimest korda midagi pöörast: ta otsustab probleemide eest põgeneda oma lemmiklinna New Yorki. Salaja ja hoolikalt ettevalmistatud reis hakkab peagi viltu vedama, kui Emilia avastab, et tema interneti kaudu üüritud toakest ei eksisteerigi. Lisaks on New Yorgi poole kihutamas metsik orkaan Sandy. Kuidas see üle elada ja hakkama saada ilma vanemateta, ilma igapäevaste mugavusteta, seltsiks vaid kaks Ameerika noormeest ja väike vapper tüdruk? Kas probleemide ja iseenda eest saab põgeneda ja jäädagi tundmatuna suurlinna elu keskele?

Anna Woltz

Sada tundi ööd

„We hold these truths to be self-evident, that all men are created equal, that they are endowed by their Creator with certain unalienable Rights, that among these are Life, Liberty and the pursuit of Happiness.”[1 - Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.]

В В В В Ameerika iseseisvusdeklaratsioon, 4. juuli 1776

Kas see nõme lugu, mis internetis üleval on, räägib tõesti minust?

Kas ma ikka sobin sellesse muinasjuttu, mida varsti Ameerika immigratsiooniametnikule räägin?

VГµi on mul oma lugu?

Ma ei tea seda.

Olen neljateistaastane. Mu isa kannab velvetpükse ja üle kõige meeldib talle tähti vaadata. Oih, ja selle oleksin peaaegu unustanud – eelmisel teisipäeval hävitas ta maailma. Mu ema nimi on Nora Quinn. Ta on Iirimaal sündinud ja räägib minuga vahetevahel inglise keeles. Ma pean sellega silmas, et vahetevahel ta räägib minuga. Alati inglise keeles.

Tema maalid on muuseumides kГµikjal Гјle maailma, ja kui tal tuleb tuju riided seljast vГµtta ja meie katusel alasti olles uut maali alustada, siis ta teeb seda.

Mina olen nende tГјtar. See oli kogu aeg olnud minu lugu.

Ja nГјГјd ei ole mul enam midagi.

1

Ma olen ainuke inimene maailmas, kes teab, mida ma täna teen. Kui ma ikka julgen.

Mu saapad ootavad liikumatult lennujaama siledal põrandal. Kui keegi minu poole vaatab, jääb mul süda hetkeks seisma. Ega nad mind internetist ära ei tunne? Ega nad mind äkki sõimama ei hakka?

Midagi ei juhtu. Väljuvate lendude saalis olevad inimesed vaatavad minust läbi. Eile lugesid nad mu kaabakast isa kohta, aga täna lähevad reisile. Nad lohistavad enda järel kohvreid ja kriiskavaid põnne ning on oma Twitteri säutsud juba ammu unustanud.

Mina ei ole neid Г¤hvardusi veel unustanud.

Mu hingamine on teisipäeva õhtust saadik olnud pinnapealsem. Suu kuivab. Kuskil peas heliseb vahetpidamata häirekell. Oht, ütleb heli. Tee, et sa kaod. Põgene.

Teen näo, nagu oleks see täiesti normaalne, et üksi Schipholi lennujaamas seisan. Mu pea kohal vilguvad teadetetablood; tunnen meestehigi lõhna; minust sõidutatakse mööda plastpuuris olevat vasikasuurust koera.

Iga kolmekümne sekundi tagant liigub mu käsi koti poole, et telefon välja võtta – aga iga kord jääb ta poolele teele pidama. Ma olen telefoni välja lülitanud, esimest korda elus.

Tõmban kotist passi välja ja lehitsen templiteta raamatukest. Passipildi juures jään pidama. Mulle ei meeldi endast tehtud fotosid vaadata. Mu juuksed on liiga sirged, mu silmad on liiga suured, mu nägu on liiga kahvatu. Ma näen välja, nagu lahustuksin olematusse.

Aga foto passis on teistsugune: see tehti kolm aastat tagasi, kui ma käisin veel põhikoolis. Mul on sellel kartmatu pilk ja ma näen välja, nagu oleksin oma ülejäänud elu suhtes ülipõnevil. Ma olin siis üheteistaastane ja mulle meeldis tühjade munakoorte sees aedkressi kasvatada.

Ma ei ole enam see tГјdruk.

Passifoto kГµrval on mu nimi. Emilia December[2 - detsember] de Wit. TГµsiselt, mul ongi selline nimi.

Teine eesnimi oli ema idee, ja isegi kui ma tulekuga hiljaks jäin ja alles 2. jaanuaril sündisin, oli tema meelest suurepära