Ronkmust

Ann Cleeves

On külm jaanuarihommik ja Shetlandi katab paks lumekord. Kodu poole rühkiva Fran Hunteri pilk langeb külmunud maapinnal ergavale värvilaigule, mille kohal tiirlevad rongad. See on Frani teismelise naabritüdruku Catherine Rossi laip. Fran hakkab kisendama, kuid rongad jätkavad surmatantsu. Vaikse saare elanikud näitavad näpuga erakliku Magnus Taiti suunas. Kui aga politseiuurija Jimmy Perez ja tema ametivennad maismaalt otsustavad juurdluse avada, langeb kahtluste vari tervele kogukonnale. „Ronkmust“ on Ann Cleevesi „Shetlandi“ sarja esimene romaan, mis pälvis 2016. aastal Briti krimikirjanike ühingu parima kriminaalromaani auhinna Kuldne Pistoda. Raamatute põhjal on valminud populaarne BBC telesari „Shetland“. Cleevesilt on ilmunud üle veerandsaja romaani, mida on müüdud üle miljoni eksemplari.

Ann Cleeves

Ronkmust

Tänusõnad

Oli hulljulge tegu valida raamatu tegevuspaigaks Shetland, kui ma ise elan Lääne-Yorkshire’is. Ilma shetlandlaste abi ja toetuseta oleks see olnud võimatu. Aitäh Bob Gunnile ja kõigile Shetlandi kunstifondi töötajatele, eriti Chrissiele ja Alexile; Moragile Lerwicki raamatukogust; Beckyle ja Floortjele, kes aitasid aimu saada, mis tunne on olla noor, ning Beckyle ka üksikasjalike nõuannete eest käsikirja kohta. Hea sõnaga olgu ära mainitud Fair Isle, kus kõik algas, ja meie sealsed sõbrad. Küllap on mu raamatus saadud abist hoolimata ebatäpsusi. Need on minu süü.

Esimene peatГјkk

Uusaastaööl kakskümmend minutit üks läbi. Magnus teadis aega tänu masajale kellale – ema kellale, mis lösutas kamina kohal riiulil. Nurgas vitspuuris pobises ja kraaksatas ronk läbi une. Magnus ootas. Tuba oli külaliste saabumiseks valmis: turbabriketile oli tuli alla tehtud, laual ootasid viskipudel ja ingverikook, mille ta oli viimati Lerwicki Safewayst ostnud. Tukk tuli peale, aga ta ei tahtnud voodisse minna, sest äkki tuleb keegi külla. Kui aknast paistab valgust, siis võib keegi – naerune, svipsis ja jutukas – ju tulla. Kaheksa aasta jooksul polnud küll mitte keegi talle head uut aastat soovima tulnud, aga Magnus ootas igaks juhuks siiski.

Väljas oli hiirvaikne. Ei kostnud isegi tuule vihinat. Kui Shetlandil tuul ei puhunud, märkis see midagi enneolematut. Kõik kikitasid kõrvu ja murdsid pead, mis puudu on. Päeval oli visanud lumepihu, videvikus kattus maa härmatisega, iga viimane kui kristall sädeles nagu briljant hääbuva valguse paistel, ja kui läks päris pimedaks, siis majakatule paistel. Pakane oli teine põhjus, miks Magnus jäi sinna, kus ta oli. Magamistoa aknad on seestpoolt paksult jääs, linad on jahedad ja rõsked.

Ilmselt oli Magnus suigatanud. Kui ta oleks ärkvel püsinud, kuulnuks ta nende tulekut, sest nad ei lähenenud sugugi vaikselt. Nad ei hiilinud ligi. Ta oleks kuulnud naeru ja koperdamist, oleks näinud taskulambi ägedalt õõtsuvat valgusvihku, mis suunati kardinateta aknasse. Teda äratas uksele prõmmimine. Ta virgus võpatades, teades, et oli näinud õudset und, aga mäletamata üksikasju.

„Sisse!” hüüdis Magnus. „Sisse, sisse!” Ta upitas end püsti, kogu keha oli kange ja valus. Nad olid vist juba tuulekojas. Ta kuulis sosistamist.

Uks tõmmati lahti ja sisse tulid külma õhu pahvak ning kaks tüdrukut, kirevad ja erksavärvilised nagu eksootilised linnud. Magnus nägi, et nad olid purjus. Nad otsisid teineteiselt tuge. Nad polnud riides nii, nagu ilm nõudis, kuid nende põsed olid punased ja neist õhkus tervist otsekui leitsakut. Üks oli heleda-, teine tumedapäine. Heledapäine oli kenam, ümar ja pehme, aga Magnus märkas esimesena tumedapäist, kelle mustades juustes helendasid sinised triibud. Üle kõige oleks Magnus tahtnud käe sirutada ja neid juukseid puudutada, aga seda ta muidugi ei teinud. See oleks tüdrukud minema kohutanud.

„Tulge sisse,” ütles Magnus uuesti, ehkki tüdrukud olidki juba toas. Ta mõtles, et küllap räägib ta nagu narr vanatoi, kordab ikka ja jälle ühtesid ja samu mõttetusi. Tema üle oli alati naerdud. Teda nimetati lolla