Riigi saladus

Mika Waltari

Aateromaaniks nimetatud „Riigi saladuse“ aine on Piibli sündmused paasapühadest nelipühadeni. Kogu tegevus toimub 30. aasta kevadel pKr 40 päeva jooksul. Haritud ja jõukas roomlane Marcus Mezentius Manilianus saabub Jeruusalemma päeval, mil Jeesus risti lüüakse. Ta näeb seda väga detailselt kirjeldatud sündmust pealt ja käib kaljuhauas, kuhu Jeesuse surnukeha viidi ja kus surnukeha enam ei ole, on vaid surilina. Siit saavadki alguse Marcus Mezentiuse küsimused ja otsingud. Kes oli see ristil surnud kuningas, kas ta tõesti tõusis surnust üles ja mis on tema riigi saladus? „Riigi saladuse“ esimene tõlge eesti keelde ilmus 1965. aastal Kanadas, tõlkijaks Johannes Aavik. Nüüd ilmub „Riigi saladus“ Piret Saluri uues tõlkes. Sisulises mõttes eelneb „Riigi saladuse“ tegevustik 2013. aastal eesti keeles ilmunud Waltari „Inimkonna vaenlastele“ (orig. 1964), aga et „Inimkonna vaenlased“ oli eesti keelde varem täiesti tõlkimata, siis mõjutas see ilmumisjärjekorda. „Inimkonna vaenlased“ on „Riigi saladuse“ peategelase Marcus Mezentius Manilianuse poja Minutus Lausus Manilianuse mälestused 46.–79. aastani pKr.

Mika Waltari

Riigi saladus

ESIMENE KIRI

Marcus Mezentius Tulliale. Tervitus.

Eelmises kirjas jutustasin sulle, Tullia, kuidas Egiptuses mööda jõge reisisin. Talveks jäin Aleksandriasse, kui olin sind kuni sügistormideni asjata oodanud. Olin oma armastuses lapsik, sest ei kõige rikkam kaupmees ega ka kõige uudishimulikum kodanik olnud sadamas Ostia ja Brundisiumi laevadel ustavamalt vastas, kui mina olin. Käisin sadamas iga päev kuni purjetamishooaja lõpuni, nii et tüütasin valvurid, tollimehed ja sadama ametnikud oma küsimustega hoopis ära.

Jah, aga mu teadmised täienesid ja ma kuulsin lugusid kaugetest maadest, kuid asjata merele vaadates hakkavad silmad vett jooksma, ja kui viimased laevad olid kohale jõudnud, siis olin sunnitud endale tunnistama, et olid mind petnud. Täna-homme, Tullia, saab aasta sellest, kui viimati kohtusime, ja sul õnnestus mind Roomast lahkuma sundida, valelike vannete ja tõotustega, nagu olen juba aru saanud.

Mõru meelega kirjutasin sulle selle kirja, kus jätsin igaveseks hüvasti ja tõotasin, et purjetan Indiasse, ilma et enam iial tagasi tuleksin. Seal on ju ikka veel Aleksandri väepealikutest põlvnevaid kreeklasi, kes kuningatena neid veidraid linnu valitsevad. Kuid praegu võtan omaks, et nii kirjutades ei olnud mul tõsi taga. Ma lihtsalt ei talunud mõtet, et ma sind enam kunagi näha ei saa, Tullia.

Üle kolmekümne jõudnud mees ei peaks olema enam oma armastuse ori. Ma olengi rahunenud, mu kõige tulisem kirg on kustunud. Aleksandrias viis see mind kahtlasse seltskonda ja sundis ennast kulutama. Ma ei kahetse seda, sest kõigele vaatamata ei saa inimene oma tegusid tagasi võtta ega tehtut muuta. Kuid seda sügavamalt tean, et ma sind armastan, sest miski muu ei võinud mind rahuldada. Seepärast meenutan sulle, mu armastatu Tullia, et ükskord kuhtub ka sinu nooruse õitseng, ükskord muutub ka sinu nägu kortsuliseks, pilk sinu silmades tuhmub, su juuksed lähevad halliks ja hambad kukuvad suust. Võib-olla kahetsed siis, et ohverdasid armastuse minu vastu auahnuse ja riikliku positsiooni nimel. Sest sa armastasid mind, seda ma usun, nendes märkides ei või ma kahelda. Muidu ei oleks millelgi enam siin ilmas mingit tähtsust. Sa armastasid mind, aga kas armastad ikka veel, seda ma ei tea.

Headel hetkedel mõtlen, et sa tõesti vaid minu enese pärast, et hoida mind ohtude eest, varanduse ja vahest ka elu kaotamise eest, sundisid mu valelike tõotuste abil Roomast lahkuma. Ma ei oleks läinud, kui sa poleks vandunud, et kohtud minuga Aleksandrias ja et me veedame talve üheskoos. Paljud teised suursugused abielunaised olid enne sind ilma oma meheta talveks Egiptusesse reisinud ja reisivad ka edaspidi, niipalju kui ma Rooma naisi tunnen. Sa oleksid ju võinud Rooma tagasi minna, kui purjetamishooaeg nüüd kevadel jälle algab. Me oleksime võinud mitu kuud koos elada, Tu