Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan
Paullina Simons
„Vaskratsanikust” tuttavaks saanud Tatjana ja Aleksandri loo järgmine osa „Teine Ameerika” keskendub Tatjana ja tema väikese poja kohanemisele eluga Ameerikas. Romaani teine liin kirjeldab seda, mis juhtus Aleksandriga Nõukogude Liidu uurimisasutustes ja trahvipataljonis. Pealiinide vahele on põimitud tagasivaateid Aleksandri lapsepõlve- ja noorusaega. Tatjana ja Aleksandri loo jätk on maiuspala kõigile Paullina Simonsi triloogia sõpradele. 276 lk
Paullina Simons
Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan
Taas mu üheksakümne viie aastasele vanaisale ja üheksakümne ühe aastasele vanaemale, kes istutavad ikka veel kurke, kasvatavad lilli ja elavad igavesti õnnelikult, ning meie heale sõbrale Anatoli Studenkovile, kes jäi Venemaale maha ega ela õnnelikult
Tänuavaldused
Kaua hilinenud tänud:
Larry Brantleyle, sõjaväe, militaarvõimu ja testosterooni häälele, kes selgitas mulle tundide viisi üksikasjalikult seiku, mida ma poleks muidu kunagi teada saanud.
Tema naisele ja mu truule sõbrannale Tracy Brantleyle, kes andis mulle väga sõbralikult ja varakult seda, mida kõige enam vajasin: nuttis õiges kohas ning armastas Tanjat ja Šurat õigetel põhjustel.
Mu esimesele Г¤mmale Irene Simonsile selle eest, et ta andis mulle nime, mille all raamatuid kirjutan.
Mu teisele ämmale Elaine Ryanile selle eest, et ta andis mulle oma täiusliku teise poja.
Radik Tihhomirovile, kes oli viiskümmend aastat mu isa sõber, selle eest, et ta kopeeris Peterburi raamatukogus blokaadi üleelanute päevikuid ning saatis mulle sadu venekeelseid lehekülgi.
Kaasrussofiilile Robert Gottliebile, kes oli minu jaoks alati olemas, ja Kim Whalenile kümneaastase ränga töö eest.
Filmis „Tuulest viidud” nähtud Olivia DeHavillandi Melanie ilme ja pühakliku kannatlikkusega Jane Barringerile selle eest, et ta süüvis viimsesse kui „Vaskratsaniku” lehekülge – kolm korda! –, tänu millele raamat sai parem.
Erakordsele toimetajale, emale ja ujujale Joy Chamberlainile, kes näeb, tunneb ja mõistab kõike ega taha meeldiva inimesena mulle kunagi halbu uudiseid tuua.
Mu sõbrale, endisele kirjastajale ja toimetajale Nick Sayersile, kes ütles mulle kord pärast liigset klaasikest veini, et kui ma ka infokataloogi kirjutaksin, siis ta avaldaks selle. Haa!
Pavla Salacovale, kes rühmab mu elu kergendamiseks nii rängalt, et usun: tal on kakskümmend kätt.
Ja mu teisele ning viimasele abikaasale Kevinile – sa oled võrratu.
/…/ raudraske ratsutuse rajus
julm kahmaja on kannul tal.
Kuis ta ka pageda ei katsu –
ei maha jää metallist ratsu.
Pea kohal poolkuu kaame kaar,
hull jookseb, jookseb … Kõikjal aga
öö läbi ratsutab ta taga
maad kõigutades vaskne tsaar.[1 - „Vaskratsanik”. Betti Alveri tõlge.]
В В В В Aleksander PuЕЎkin
Proloog
Boston, detsember 1930
Alexander Barrington seisis peegli ees ja sättis oma punast noorskaudi kaelarätti. Pigem ta püüdis noorskaudi kaelarätti kohendada, sest ei suutnud pilku pöörata oma näolt, tavatult süngelt näolt. Tema suu oli mossis. Käed kohmitsesid halli-valgekirju rätihoidja kallal, suutmata just täna tööga hakkama saada.
Ta astus peeglist eemale, vaatas väikeses toas ringi ja ohkas. Tuba oli kehvake: laudpõrand, pruuni oksamustriga võidunud tapeet, voodi, öölaud.
Tuba talle korda ei läinud. See polnud tema tuba. See oli üürituba, möbleeritud üürituba ja kogu mööbel kuulus alumisel korrusel elavale perenaisele. Alexanderi päris oma tuba polnud Bostonis, vaid Barringtonis, tema vana tuba oli talle tõeliselt meeldinud ja ta ei tundnud end nii hästi üheski teises toas, kus oli pärastpoole elanud. Ja pärast seda, kui isa kaks aastat tagasi nende maja maha müüs ning Alexanderi Barringtonist ja lapsepõlvest eemale viis, oli poiss elanud kuues eri toas.
NГјГјd pidid nad ka sellest toast lahkuma. Sellest polnud midagi.
Tuba ei läinud poisile k