Г„rge leinake oma surnuid

Deborah Crombie

Scotland Yardis töötav komissar Duncan Kincaid ja tema kauaaegne abiline Gemma James saadetakse Holmbury St Marysse kohalikule politseile appi otsima mõrvarit, kes surmas jõhkralt politseidirektor Alistair Gilberti. Kuriteo uurimist raskendavad endassesulgunud küla komplitseeritud inimsuhted ja tõrksus ennast välismaailmale avada. Keerukamaks on muutunud ka Kincaidi ja Gemma vahelised suhted ning neilgi ei kulge enda avamine teineteisele kergesti. Kõigest hoolimata selgitavad Kincaid ja Gemma tänu oma tundlikul ja kaastundlikul meelel põhinevale intuitsioonile välja, kes siiski tappis kõrge politseiohvitseri. Kuueteistkümne kaasahaarava Kincaidi-romaani (kolm nendest on juba varem eesti keelde tõlgitud) autori Deborah Crombie seekordse loo tegevus leiab aset Inglismaa klassikalises maaolustikus, mille muutumist uusaja tingimustes ta huviga jälgib.

Crombie Deborah

Г„rge leinake oma surnuid

DIANE’ILE, DALE’ILE, JIMILE, VIQUILE, JOHNILE JA RICKEYLE,

kes taas kord valmivat raamatut töö käigus kannatlikult ja teraselt lugesid.

    Aitäh teile, semud.

TГ„NUAVALDUSED

Tahan südamest tänada oma sõpra Paul Stylesi (ta on Cambridgeshire’i politsei endine peainspektor), kes püüdis mind ikka õigel ja ausal teel hoida ega vastuta ühegi korrakohasest politseimenetlusest kõrvalekaldumise eest, millega ma võisin loos selle huvides hakkama saada. Diplomeeritud intensiivraviõde Diane Sullivan selgitas mulle vigastusi ja nende puhul osutatavat esmaabi puudutavaid üksikasju. Carol Chase vaatas käsikirja läbi. Ning kui ma selle raamatu kirjutamiseks uurimistööd tegin, pakkusid Surreys Holmbury St. Marys asuva Bulmeri talu omanikud David ja Gill Hill mulle igakülgset informatsiooni ja sooja külalislahkust.

Ehkki Holmbury St. Mary küla ja kirik on tõepoolest olemas, on kõik käesoleva romaani tegelaskujud täielikult autori kujutlusvõime vili.

1

Tema kabinet näis kahanevat, kui ta seda sammudega mõõtis. Seinad tõmbusid sissepoole, nurki aga moonutasid kirjutuslaual seisva pöördlambi heidetud pikenenud varjud. Öisel ajal jättis Scotland Yard alati pisut õudse mulje, otsekui oleks ruumide tühjusel endal olnud mingisugune üleloomulik jõud. Ta peatus raamatukapi ees ning libistas sõrme üle ülemise riiuli ohtrasti lapatud köidete selgade. Arheoloogia, kunst… kanalid… registreeritud kuriteoavalduste loetelud… Paljud raamatud kujutasid endast kingitusi emalt, kes saatis neid oma lakkamatus pürgimuses tõsta poja tema meelest ebapiisavat haridustaset. Ehkki ta oli püüdnud neid valdkondade kaupa tähestiku järgi ritta seada, kippusid mõned paratamatult kodutuks jääma. Kincaid vangutas pead – saaks ta ometi oma elu korrastamisega hakkama kas või pooltki nii hästi kui raamatute kordaseadmisega.

Ta vaatas kümne minuti jooksul kümnendat korda kella, läks siis laua juurde ja võttis väga pikkamisi istet. See telefonikõne, mis ta majja tõi, oli pakiline – tapetud oli üks kõrge politseiohvitser –, ja kui Gemma varsti kohale ei jõua, peab ta üksinda kuriteopaigale minema. Gemma ei olnud tööl käinud sellest ajast saadik, kui ta reede õhtul Kincaidi korterist lahkus. Ja ehkki ta oli helistanud ning ülemkomissarilt puhkust taotlenud, ei olnud ta viimase viie päeva jooksul Kincaidi üha meeleheitlikumatele telefonikõnedele vastanud. Täna õhtul palus Kincaid valveseersandil temaga ühendusse astuda, ja ta võttis kõne vastu.

Suutmata oma rahutust talitseda, tõusis komissar uuesti püsti ja oli juba käe välja sirutanud, et võtta nagist kuub, kui kuulis ukselingi tasast klõpsatust. Ta pöördus, nägi seljaga ukse poole seisvat ja teda jälgivat Gemmat ning tema näole valgus totakas naeratus.

„Gemma!”

„Terekest, ülemus.”

„Ma muudkui püüdsin ja püüdsin sind telefoniga kätte saada. Ma arvasin, et midagi on juhtunud…”

Gemma raputaski juba pead. „Ma läksin mõneks päevaks õe juurde. Mul oli veidike aega vaja, et…”

„Me peame rääkima.” Kincaid astus sammukese lähemale