Meie, keisrinna
Laila HirvisaariНачать читать книгу
О книге
Katariina II teekonda sünnist viimase eluaastani saab lugeja tänu Laila Hirvisaari suurromaanidele üpris detailselt jälgida. Esimeses raamatus „Mina, Katariina“ on tegemist veel oma võimupiire kobava, vajadusel tagasi tõmbuva ja teinekord lausa hirmunud noore naisega, kes salamisi loodab kunagi võimu juurde saada ning lubab endale, et siis parandab ta kindlasti vaesuses ja vaimupimeduses vaevleva rahva olukorda. Teises raamatus näeme juba troonile tõusnud naist, kelle enesekindlus aina kasvab, samas kui noorpõlve romantilised lootused pärisorjust kaotada või hariduse võimalusi oluliselt parandada purunevad või on tulemused oodatust tagasihoidlikumad. Mitmed ühiskondlikud vapustused – Pugatšovi ülestõus, suur katk Moskvas, veresaunad sõjas türklastega – kalestavad Katariinat ja valgustatud monarhi kõrval, keda ülistasid Voltaire, Diderot ja Friedrich Melchior Grimm, on keisrinnas aastatega üha rohkem kõrki ja egoistlikku isevalitsejat. Kuid Hirvisaari jätab oma kangelannale alles ka inimlikuma poole, kujutades teda kõhkleva naise, pettunud ema ja armastava vanaemana ning suhtudes delikaatselt tema kurikuulsatesse armulugudesse. Lugeja kohtub naisega, kes oma vastuolulisusest hoolimata on sümpaatne ja kellest raamatu sulgemise järel on raske lahkuda. Ja veel: praeguste sündmuste taustal on romaani vahendusel eriti huvitav jälgida Krimmi vallutamise käiku, kogu Vene impeeriumi piiride nihutamise verist saagat, kus peaosi mängisid keisrinna kauaaegne favoriit Grigori Potjomkin ja kindral Aleksandr Suvorov. Ning eesti lugeja elab kindlasti kaasa Katariina II külaskäikudele meie kandis.
Рейтинги этой книги | за 2015 год | за всё время |
Историческая проза | №125 | №7577 |
Современная зарубежная литература | №130 | №4357 |
Биографии и мемуары | №380 | №12065 |
Историческая литература | №124 | №7527 |
Среди всех книг | №12483 |