Tulija ja jälgija

Tiit Sepa

Tiit Sepa

Tulija ja jälgija

1

Pimedus asendus juba valgusega, ööst oli saamas hommik ja taevas ahetas. Taamal paistva metsa kohalt kerkis vaikne udu, mähkides endasse kõike ja kõiki. Ka mind, kes ma seda läbi akna silmitsesin. Tavaline inimene oma puuduste ja voorustega, patune olend.

Sageli mõtlen ma möödunule ja sellele, mis ees ootamas, ning südamesse poeb kummaline äng, segatud samas seletamatu õnnetundega, tekitades vastuolulisi tundeid. Kui ma lähen, siis pean olema rahulik ja kõik kangastused kaovad. Nüüd ma suudan seda. Praegu teen oma harjutust, ees kaks tassi kanget kohvi, et ärgata ja näha. Ja ma näen. Näen seda, mida tahaksid ehk paljud, aga suudavad vähesed. Kindlasti on selliseid nagu mina teisigi, aga seni pole ma neid kohanud ega tea, kas kohtangi.

Olen valmis algavaks päevaks, igapäevaelu askeldusteks. Sigaret tuhatoosis hõõgub lõpuni ja ma pean naasma tegelikkusse sellelt reaalsuse ja ebareaalsuse piirimailt. Panen hommikumantli selga ja kiikan väiksemasse kõrvaltuppa. Mu noorem poeg Oliver on õnneks kooli läinud, nii et täna ei pea ma teda nuutima, et ta vähemalt kolmandaks tunniks jõuaks. Muidu magab ta isegi seina najal edasi, pool võileiba suus ja piimaklaas ohtlikult jalgade vahel teki sees. Täna ta läks. Tore. Vanem poeg Mati on ka juba tööle läinud. Ma võimlen natuke ja lähen siis pesema. Vanemate toas mängib raadio ja ma soovin ka neile toredat hommikut. Memm noogutab muhedalt ja taat naeratab. Päev on alanud ja voolab aina edasi peatumatu voona, sest aeg ei peatu ju kunagi.

Ma pole alati olnud selline nagu praegu. Lapsena olin vaikne ja tagasihoidlik, ei teinud eriti pahandust, kuulasin vanemate sõna, tegin sporti ja armastasin loodust. Ka koolis käisin ma suhteliselt korralikult, kuid vanemaks saades ma muutusin. Olid esimesed armumised ja pettumised, mis tõid kaasa valu ning hingepiinu, ja neist ülesaamiseks otsisin lohutust alkoholist ja hulkumisest, püüdes samal ajal leida seda üht ja ainsat ja õiget… Ja ikka sai mulle osaks pettumus ning südamevalu. Siis sain isaks, algul üks ja siis sündis ka teine, aga mu naine jättis meid maha ja mina jäin kahe lapsega omapäi. Õnneks abistasid mind mu vanemad, kes suurema osa lastekasvatamisest enda kanda võtsid.

Siis kohtasin jälle kedagi, kellesse kogu südamest kiindusin, ja meile sündis laps, nii et olin juba kolme lapse isa. Lapsed on mulle alati olnud olulised. Naised mitte, nendest saab üle. Võtab ainult natukene aega ja siis tunned, et ongi möödas. Ainult mälestus, tühjus ja veel mida seletamatut. Last armastad alati, aga naisesse oled mingi aja kiindunud, isegi justkui armastad ka, aga ühel hetkel on kõik möödas. Ma ei oskagi seda seletada. Ma ei oska ka minuga praegu toimuvat seletada. Kuigi püüan seda teha, ma pole kindel, kas õnnestub.

Süütasin sigareti ja võtsin laualt ajalehe. Rapla maakonna Nädaline kuulutas suurte tähtedega, et Märjamaal toimuvad paranormaalsed nähtused. Kohalikud on oma kodudes kokku puutunud mõistatuslike ilmingutega. Asjad nihkuvad iseenesest oma kohtadelt, tundlikumad inimesed tunnevad kellegi nähtamatu lähedalolu ja vahel juhtub ka veidraid õnnetusi. Üks pöörane jama ega midagi muud. Kuidas saab inimene täiesti kaine peaga pista käe keevaveepotti ja selle nii ära põletada, et palju poleks puudunud käe amputeerimisest? Võimatu!

Üks naine leidis hommikul ärgates, et ei maga hoopiski oma voodis, vaid majanaabrist mehe omas. Ehmatus oli muidugi suur ja kui oma naine sellele idüllile peale sattus, oli „rõõm” muidugi kahepoolne. Pealegi olid mõlemad alasti ja justkui äsja oma seksimängu lõpetanud, sest noorel naisel oli voodis veel perenaise vibraator, millega viimane oma mehe oletatavale armuksele korraliku keretäie andis. Kõigil kolmel oli pärast kohutav enesetunne, nagu oleks neil kõigil olnud pohmell pärast kastitäie viina joomist. Asja uurisid nii politseinikud kui ka arstid, ent mõistatus jäigi lahendamata. Naine kinnitas vis