Kirjad tädi Annele

Urmas Vadi

Imeline rahu valitseb selles hubases ja valgusküllases korteris. Nagu te näha võite, on siin kõik eluks vajalik olemas. Peatuge pilguga kasvõi sellel väga stiilsel roostetanud tünnil, mille peal te saate istuda, juua hommikukohvi, veelgi parem, lattet, sirvida hommikusi lehti ja heita pilk läbi spetsiaalselt karestatud ja loomulikes tingimustes vanutatud sinakashallide männilaudade. Hall on selle sügise värv. Mänd on eestlase puu. Vaistlikult soovime me tema kiudude lähedalolekut. Paljudes majades, mida on kiiruga kinnisvarabuumi ajal rutakalt ehitatud, on mureks ventilatsiooniprobleemid. Majas lihtsalt ei ole õhku, kõik avad on kinni, inimestel tekivad hingamisraskused, areneb tuberkuloos, vähk. Siin aga puhub läbi laudade meeldivalt kostutav briis. Feng-shui ütleb meile, et energia ruumis peab liikuma, seepärast on selle elamu puhul kasutatud avatud ruumi põhimõtet. Ent siiski on selgelt piiritletud ruumi eri osade otstarve. Selles nurgas paikneb õdus vannituba, meistrid on vanast kastekannust teinud käsitööna dušisegisti. Ka naabritega on teil väga vedanud. Nad on vaiksed, liikumist on vähe. Ümberringi on kõrghaljastus ja palju pinke, kus istuda ja puhata jalga väsitavast tööpäevast oma hurmavas kodus, kus argimured näivad kauge minevikuna.

Urmas Vadi

Kirjad tädi Annele

ESIMENE KIRI TГ„DI ANNELE

Tere, tädi Anne. Ma kohe lõpetan selle täditamise, aga ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et see meie kahe vestlus ema sünnipäeval aias oli minu jaoks vajalik. Ja mitte ainult, et vajalik, aga see pani mind mõtlema mingite asjade üle, mida ma muudkui kuhugi vaiba alla lükkan. Aga varsti on vaip vastu lage! Või on seda juba tükimat aega. Mul oli siis nii sinu kui enese ees häbi ja piinlik, kui sa küsisid, et mida ma kirjutan, ja mina siis hämasin midagi, et mul läheb hästi, on igasugu tellimusi, huvitavaid töid. Loomulikult ma sain kohe aru, mida sa tegelikult silmas pead. Ja see pani mind endalt küsima: mille kuradiga ma siis tegelen? Aastad muudkui lähevad ja lähevad, aga mina jauran ja kulutan end jumal teab mille peale! Selle asemel et kirjutada seda, milleks mind siia on loodud, ehk siis romaani, teen mina juhutöid; kirjutan mingeid vidinaid või siis filmistsenaariume, mida tuleb kümneid ja kümneid kordi ümber ja ümber kirjutada ja mis ikkagi kuhugi ei jõua. Või siis olen kusagil reisil või komandeeringus, koolitusel, istun autos, rongis, lennukis, bussis ja vahin lolli näoga aknast välja. Aga sees tõmbub süda kokku, kui ma sellele kõigele mõtlen. Lugesin hiljuti Sirbist, kuidas üks mu tuttav näitleja M. P. rääkis andest ja sellest, et anne on midagi, mis on looja poolt antud. Aga kui see, kellele see anne on antud, raiskab seda nagu minusugused, ei kasuta oma annet selleks, milleks see talle on antud, kas siis sellel, kes selle ande andis, on võimalik see anne ka tagasi võtta? Ilgelt hirmutav küsimus! Ma olen jõudnud nüüd sinnamaale, kus pole võimalik enam oodata ega seda kõige olulisemat edasi lükata. Otsustasin kõigile juhutöödele öelda ei, kuigi see pole mu loomusele omane. Ma ütlen uuesti sulle seda, mida ütlesin meie vestluse lõpuks seal ema juures aias, kui ma juba veinist ja piinlikkustundest läbiimbununa praalisin: Usu, nüüd ma alustan romaaniga, mida ma aastaid olen edasi lükanud, ma alustan kohe, ma ei võta vastu enam mitte ühtegi tellimust. Ja aasta pärast tahan ma ema sünnipäevale tulla koos oma romaaniga. Ma ütlen seda nii sulle, endale kui ka oma sõpradele, kes esmalt vihjamisi, aga nüüd juba otse küsivad: Urmas, mis sinust kui prosaistist on saanud? Peale kahte jutukogu me kõik ootasime, et alles nüüd see kõik algab, sa kirjutad romaani, siis teise, lihvid oma kompositsiooni, lauset, karaktereid, arened inimesena ja siis sa kirjutad juba kolmanda romaani, mis on küps, sest meie kaasaja kirjandus väga vajab midagi, mis räägiks meist enestest ja annaks meie sügavast ja miks mitte ka tumedast ja raskest olemisest pildi ka muule maailmale, sest vaata, mis siin toim