Tagasi Eestisse!
Urmas Vadi
Oivaline romaan eestlaste vahelistest suhetest, meie romaanikunsti uus rajamärk.
Urmas Vadi
Tagasi Eestisse!
ESIMENE KOHTUMINE JOHNIGA
Me põrkasime Johniga kokku ühes Mustamäe venelaste keldripoes. Ma olin siis Pedas raadiorežii teisel kursusel. Selleks ajaks olin ma kirjutanud mõned jutud ja ühe lastenäidendi. Ja kuigi mõned neist lugudest olid siin-seal ilmunud, ei teadnud John arvatavasti nendest midagi. Põrkasime kokku ja tundsime teineteist muidugi kohe ära. Kuna pood oli väike, siis teretasime ja rääkisime. Ma pole kindel, kas me oleksime seda teinud kusagil praeguste Rimide või Selverite saalisügavustes. Kas me poleks peitnud end külmleti või leivariiuli taha? Või siis kärutanud teineteisest suure kaarega lihtsalt mööda?
Lastena me elasime Johniga vastasmajades. Mina elasin majas, mida kutsuti sitapruuniks, John aga epakate majas, sest sinna anti kortereid EPA õppejõududele ja laborantidele. Kuigi meie maja poisid andsid tavaliselt epakatele peksa, ma ei teagi, miks see nii oli, sain mina Johniga hästi läbi, ja sellest ei tulnud mul ka oma maja tüüpidega mingit jama. Peale Balti ketti kolis John koos ema ja isaga Tallinna. Mina ja õde vaatasime ketti telekast, sest ema kartis, et mine tea, mis võib juhtuda, kuigi õde ütles, et kõik lähevad, et kas siis meie ei olegi eestlased ega julgegi oma rahva nimel seista! Õel oli kahe suure R-iga särk seljas ja nutt kurgus, aga ikkagi ei läinud me kuhugi, vaatasime telekast. John muidugi läks. Nüüd tagantjärele tean, et nad jäid kuidagi hiljaks ja bussist, mis pidi neid Tallinnast edasi viima, maha. Oli segadus. Inimesi, kes olid maha jäänud, aga minna ja seista tahtsid, oli sadu. Ja siis need inimesed, kes maha jäid, moodustasid kohe Tallinn-Tartu maantee algusesse lisaketi, mida Johni pere hiljem nimetas alternatiivseks Balti ketiks.
“Lõppeks, mis vahet seal on!” ei tundnud Johni isa end kuidagi häirituna. Aga John muidugi tundis. Ta tundis, et siinsamas tema kõrval toimub midagi, mis on ohtlik ja päris, mille kaudu on ühendatud kogu Eesti-Läti-Leedu, aga tema seisab sellest ikkagi kõrval. Seda tunnet oli John tundnud enne ja sai tunda ka hiljem. Ja ajaga see tunne temas ainult süvenes. Enam-vähem peale seda seismist koliski Johni pere Tallinna. Me lubasime Johniga veel teineteisele kirjutada, aga kumbki ei teinud seda.
Ja siis ma nägingi teda uuesti alles seal venelaste poes. Seal tuli mulle ka meelde, et tema nimi oli ju tegelikult Juhan, kuigi kõik peale Johni ema hüüdsid teda ikka Johniks. Johni isa oli kohe alguses tahtnud “John” panna, sest isa oli kindel, et kaua see Vene riik püsti ei seisa, piirid lähevad lahti, või kui ei lähegi, võib tekkida võimalus emigreeruda ja siis on hea, kui su nimi on John, mitte Üllar ega Märt või muud, mille hääldamisel inimesed murraks oma hambad. Aga ema oli vastu, tema arvates polnud John õige eesti nimi. Pealegi oli tal esimene asi, mis Johniga ette lõi, see film.
“Mis film?” ajas Johni isa vastu ja ei tahtnud leppida millegagi alla Johni.
“See film, see “Siin me oleme”. Seal on see koht – John lase vesi välja!” oli noor ema rahutu ega andnud alla.
“Jumala eest, mis see loeb! Igas filmis võib midagi olla, meil on vaja nime, mis oleks universaalne.”
“Kuidas ei loe! Lapsed koolis ja lasteaias hakkavad narrima. Lapsed võivad väga õelad olla. Mina ei taha, et mu poeg peaks selle nime pärast kannatama,” jäi ema endale kindlaks.
“Mis jama. No, kes see narrib. See on ju lihtsalt nimi,” proovis isa veel, aga tundis juba, et otsad libisevad käest.
“Igal nimel on oma tähendus ja lugu, oma maagia, ja kui me kasutame mingit sellist nime, mille tähendust me ei tea, siis…” Nüüd lõikas isa vahele:
“Aga miks me ei tea! Mina tean väga hästi, mis nimi see on?”
“Ma kuulan,” ajas ema end patjade najal paremini istuma, poeg põlvedel, aga loomulikult ta ei kuulanud. Ta võis ju kuulata, mida see mees ta jalutsis ajab, aga ta oli juba otsustanud, et mingit kuradi Johni tema po