KГµik need kadunud tГјdrukud
Megan Miranda
Kui kaugele oled valmis minema sina, et kaitsta neid, keda armastad? Kümme aastat on möödas päevast, mil Nici parim sõbranna Corinne jäljetult ära kadus. Sellest ajast saati on Nic teinud kõik mis võimalik, et unustada väikelinna, kust ta pärit on. Kui aga ta vend Daniel teatab, et isa tervis on halvenemas, tuleb naisel asjad pakkida ja koju sõita. Nic on vaevalt tagasi jõudnud, kui järgmine noor naine ära kaob. Kümne aasta tagune lugu kaevatakse taas lagedale ning Nic, Daniel ja Nici kunagi poiss Tyler satuvad taas politsei huviorbiiti. Kõik on veendunud, et kaks kadumist on omavahel seotud, aga kuidas? Väga nutika ja pinget kruviva ülesehitusega lugu on jutustatud ajaliselt vastupidises järjekorras, nii et sündmused hakkavad lahti hargnema 15 päeva pärast Annalise�i kadumist. Et leida üles Annalise, tuleb kõigepealt lahendada Corinne’i kadumise mõistatus. Ent väikelinnas oskab igaüks oma saladusi hoida. Kui tõde peaks välja tulema, oleksid tagajärjed kõigi jaoks kohutavad. Keegi ei tea seda paremini, kui Nic ise… Megan Miranda on USA kirjanik, kes on varem kirjutanud noorteromaane. 2016. aastal ilmunud ja New York Timesi menukite sekka jõudnud „Kõik need kadunud tüdrukud” on tema esimene psühholoogiline põnevik.
Originaal: Megan Miranda All the Missing Girls Simon & Schuster 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern Kujundanud ja kuМ€ljendanud Liis Karu AutoriГµigused: tГµlge eesti keelde. Mirjam Parve, 2018 Copyright В© 2016 by Megan Miranda KГµik Гµigused on kaitstud. Kirjastus Gallus www.kirjastusgallus.ee ISBN 978-9949-7206-7-5 ISBN 978-9949-7284-2-8 (epub)
Minu vanematele
1. OSA
Lähen koju
Inimene ei suuda Гµppida unustama, vaid ripub ikka mineviku kГјljes:
kui kaugele vГµi kui kiiresti ta ka ei jookseks, jookseb see ahel temaga kaasa.
FRIEDRICH NIETZSCHE
KÕIK ALGAS TELEFONIKÕNEGA, petlikult lihtsa kõnega, mida olnuks nii lihtne eirata. Telefoni põrin Everetti öökapil, ekraani helendus – liiga ere tema magamistoas, kus pidi alati pime olema, valguskindlad rulood aknalauani välja tõmmatud ja tumendatud aknaklaasid teiseks kaitseliiniks päikese ja linna kiiskava sära vastu. Nägin nime, vajutasin heli kinni ja keerasin telefoni kella kõrvale kummuli.
Aga siis. Lebasin ärkvel, mõeldes, miks mu vend peaks nii vara pühapäeva hommikul helistama. Käisin võimalikud põhjused läbi: isa, beebi, Laura.
Kobasin pimedas teed, käed mööbli teravaid nurki riivamas, kuni leidsin vannitoa lüliti. Paljad tallad külmade põrandaplaatide vastu surutud, istusin potikaanel, telefon kõrva juures, jalgadel kananahk.
Danieli jäetud teade kajas vaikuses vastu: „Raha on peaaegu otsas. Me peame maja maha müüma. Aga isa ei mõtlegi paberitele alla kirjutada.“ Paus. „Ta on kehvas seisus, Nic.“
Ta ei palunud mult abi, sest see oleks liiga otsekohene. See poleks meie moodi.
Kustutasin kõnepostiteate, pugesin enne Everetti ärkamist tagasi teki alla, kobasin käega, kas ta on ikka seal.
Aga hiljem sel päeval, oma korteris tagasi, sirvisin eelmise päeva posti ja leidsin kirja – Nic Farrell kirjutatud tuttavas käekirjas sinise tindiga, aadressi oli aga lisanud keegi teine, teistsuguse, tumedama pastakaga.
Isa ei helistanud meile enam. Telefonid ajasid ta veel suuremasse segadusse, ta oli liiga kaugel inimesest, keda üritas ära tunda. Isegi kui ta veel mäletas, kelle numbri ta valinud oli, kustusime ta mälust sel hetkel, kui kõnele vastasime, meist said üksnes kehatud hääled eetrisahinas.
Tegin kirja lahti: rebitud servadega jooneline vihikuleht, isa käekiri kippus üle joonte, kaldus kergelt vasakule, nagu oleks ta kiirustanud, et panna mõtted kirja enne, kui need tal peost libisevad.
Ei mingit sissejuhatust.
Ma pean sinuga rääkima.See tüdruk.Ma nägin seda tüdrukut.
Ei midagi lГµpetuseks.
Helistasin Danielile tagasi, kiri veel värisevas käes. Ütlesin: „Sain just su teate. Ma tulen koju. Räägi, mis toimub.“
1. PГ„EV
VAATASIN ENNE ASJADE autosse viimist korter