Risti rahvas

Enn Vetemaa

Vetemaa Rist rahvas kuulub kahtlemata eesti ajaloolise romaani tippude hulka ja ka kirjanik ise peab seda üheks oma parimaks teoseks. Romaani nö alustalaks on Uku Masingu uurimistöö 1343 mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust. Peakaraktereid on nii rivaalitsevate Taani hertsogiriigi kui Saksa ordu alamate ja muidugi maarahva hulgast. Ja loomulikult ei puudu raamatust pelkirjas viidatud kristulse ja ka keskaegse esoteerikla külg, seda küll palju sügavamalt kui klassikalisel põnevusromaanil, mõtiskledes patu ning lunastuse üle.

Enn Vetemaa

Risti rahvas

UKU MASINGULE,

kes mu ristis,

pГјhendan selle raamatu,

mis tema uurimistööta

«1343» kirjutamata jäänuks.

ESIMENE OSA

ESIMENE RAAMAT

I

SILMARÕÕMUTEGEMISETÖÖ

Helmoldus de Zaghe – rüütel, Tallinna raehärra, Kuusiku rikka ja poolhulluks peetava mõisahärra väimeespoeg, istus morni habetunud talumehe laial plaanvankril, õlekott tagumiku all ja jalad üle vankriääre rippu, ning loksus Rapla-Märjamaa maanteed mööda Kuusiku poole. Ta oli noorepoolne mees, heledate turritavate juustega ja keevalise loomuga – vist liialtki keevalisega – , seda teadis ta ise ka, ning sestap ta oma äia poole sõitiski, et temaga nõu pidada – sellest veidrikust vahel lausa kiirgus nutikust. Äia mõistujuttudest oli enamasti raske kohe aru saada, kuid kui sa neil natuke klaarida lasid, siis taipasid paari päeva pärast, igal jobujutulgi oli iva sees.

Hobusemees kiikas Helmoldust umbusklikult silmanurgast – nojah, eks linnariided tekitanud võõrastust, ning seda enam, et uhke väljanägemisega isand kaunis puhast eesti keelt rääkis. Need kaks asja ei läinud päris hästi kokku. Maakeelt rääkis ka mõisnik ise, ja koguni igal võimalusel ning suure heameelega, kuid tema keel oli kõigist püüdmistest hoolimata võõrast maiku.

Mehe usaldamatus süvenes, kui noor de Zaghe Kuusiku mõisahärrast de Lodest juttu tegi ning huvi tundis huvi, et mida sellest mehest ümberkaudu ka arvatakse. On ta kuri või hea härra?

Ei saanud ta mingit selget vastust – «kuidas metsa hõikad, nõnna ta vasta kostab» – või midagi säärast lausus talumees ja sülitas. Aga et see sülgamine oli üks lihtsülgamine, ei saanud sellestki midagi välja lugeda. Kui see setukamees teaks, mõtles Helmoldus, et ma maarahva verd olen ning et mu juured Saha küla Yllelempini – Taani kuninga ühe esimese eesti soost vasallini välja viivad, ei tea, kas see teeks ta usaldavamaks? Vaevalt küll. See rahvuseasi on Kuusiku mõisahärrale endale igatahes märksa tähtsam kui tema talumeestele. Mis asja sa selliste uimaste meestega korraldad? Ei need lähe millestki põlema, vinduvad kui mädanenud haavahalud ja susisevad enda ette… Närviliselt pildus noor rüütliisand oma piklikku pead, pildus nagu noor tuline ratsu; jah, aga igatahes küll hoopis teist sorti neljajalgne kui selle uimase maamehe uimane setukas.

De Zaghe mõtted läksid teistele radadele: midagi arusaamatut on lahti ta endise hea sõbra, Taani kuninga asehalduri Marquard de Breidega. Marquard on siin Harju-, aga ka Virumaal vähemalt vormiliselt võimukandja number üks: eks moodusta ju Harju ja Viru niinimetatud Taani hertsogiriigi. Sakslased ja nende ordu ei suuda kuidagi leppida, et nende ametlik võim siia ei ulatu. Ärgu kohe mitte puutugi! Ja nüüd äkki hoiab just seesama Marquard Tallinna piiskopi venda – kah ju sakslaste vihameeste ning taanlaste endi poolt paikapandut – , Toompea Väikeses lossis vangis… Mitte ei saa aru, miks. Noh, muidugi ei nimeta ta seda kinnihoidmist vangistuseks, kus sa sellega – ta pakkuvat oma sõbrale vaid kindlat varjualust. Kelle eest? Saksa Ordu teda – ikkagi Taani võimu esindajat – esiotsa küll puutuda ei julgeks. See aga tähendab, et see mees mitte kellegi kaitset ei vaja. Niisugune kiusamine on ju just sakslastele meelepärane. Saa nüüd aru…

TГµsi: piiskop Olavuse vennale esitati ka mingi sГјГјdistus, see on, jah, Гµige kГјll. Tal olevat liialt tihedad ja kahtlased suhted Rootsi