Suvemaja

Marcia Willett

Matti ema hoidis mälestusesemeid ja fotosid poja lapsepõlvest väikeses kaunistatud karbis. Aga miski neis fotodes oli Mattis alati segadust tekitanud – kas seal oli ikka tõesti tema? Miks ta ei mäleta neid riideid? Neid mänguasju? Ja miks polnud fotodel tema õde Imogeni? Matt kasvas üles imeliku ja seletamatu tundega, et tema elus on midagi puudu. Matti õde Imogen elab loomaarstist abikaasa ja nende imearmsa väikese lapsega üürimajas. Lapsest saadik on talle meeldinud Suvemaja, Exmooris kauni ja iidse maja krundil asuv väike majake, ja nüüd tekib neil võimalus see ära osta. Aga Imogeni abielu satub ohtu, kui tema abikaasa keeldub sinna kolimast. Viimaks leidub just Suvemajas võti, mille abil tuleb päevavalgele kummaline ja traagiline saladus, mis on mõjutanud kogu Matti elu. Varrakus on Briti kirjanikult Marcia Willettilt ilmunud romaanid „Unustatud naer“ (2007), „Kuldne karikas“ (2008), „Linnupuur“ (2008), „Ootus. Chadwicki perekonnakroonika I osa“ (2009), „Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika II osa“ (2010), „Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika III osa“ (2010), „Tantsu kajad“ (2010) ning „Andestus. Chadwicki perekonnakroonika IV osa“ (2011).

Marcia Willett

Suvemaja

Rufusele

ESIMENE OSA

Esimene peatГјkk

Fotod olid roosipuust karbi põhjas ümbrikus. Matt lappas need kiiresti läbi ja nägi üllatusega, et need olid kõik temast – fotojäädvustused läbi kolmekümne aasta –, ja pani siis paki karpi tagasi. Tugev nelinurkne ilusa kullast inkrustatsiooniga karp ei sisaldanud ainult ema väikesi aardeid, vaid kogu perekonnaajaloo taaka. Karp oli kuulunud Matti isapoolsele vanaemale ja oli seega ühenduslüliks isaga, keda ta vaevu mäletas. Matt hoidis mälestusi sellest salapärasest mehest kiivalt ning täiendas ja täpsustas neid tillukeste infokildudega sõprade ja pereliikmete vestlustest.

„Sina teda muidugi ei mäleta,” ütles ta ikka oma nooremale õele Imogenile. „Sina olid alles titt, kui isa suri.”

Imogen sellest ei hoolinud, teda oli õnnistatud õnneliku ja enesekindla loomuga, nii et Mattil oli peaaegu võimatu ennast tähtsamana tunda. Imogen raputas lihtsalt rõõmsalt pead, olles täiesti rahul sellega, et Matt on ainus, kes teab. Imogen ei hoolinud ka karbist. Väikesed aarded, mida Matt tohtis – ema järelevalve all – asetada selle meeldivalt lõhnavasse sisemusse, olid liiga õrnad tüdruku tillukeste kohmakate sõrmede jaoks: täiuslik teokarp, habras tulipunane leht, särav veatu kastanimuna.

„Kas paneme need karpi, emme?” hüüdis Matt, jooksis nende kingitustega ema juurde ja jälgis siis, kuidas viidi läbi väike tseremoonia: karp võeti riiulist, otsiti välja võti ja pisteti kuldsesse lukku, avati kaas. Matt kummardus innukalt karpi vaatama, et näha seal tuttavaid asju. Kui Matti käed olid puhtad, lubati tal lahti voltida vanaema väike siidtaskurätt, mida hoiti pehmes tikitud ja lavendli järele lõhnavas seemisnahast ümbrises, võtta välja kiri, mille isa oli saatnud Mattile kaugest Afganistanist, ja vaadata fotot, mis oli saabunud koos kirjaga. Kui ema oli kirja talle ette lugenud, tundis Matt ennast uhke ja tugevana – isa käskis tal hea poiss olla ning ema ja väikese õe eest hoolitseda, ning siis vaatasid nad fotot: isa naeratas neile, seistes kusagil kuivas, tolmuses ja viljatus kohas. Suurim nauding oli mängida puust nikerdatud ja värvitud kassiga, mis käis nagu matrjoška kaheks pooleks lahti ja mille sees oli teine, väiksem kass, ja selle sees järgmine kass kuni viimase vaimustava üllatuse, tillukese hiireni. Kõigil kassidel oli paheliselt ulakas ilme ja isegi hiir näis oma saatusega rahul olevat, tema maalitud vurrud keerdusid reipalt ja ta tegi silma.

Kui Matt vanemaks sai, hakkas lummus kaduma, kuni ta unustas karbi täiesti, see oli lihtsalt üks tuttav ese, mis kolis koos nendega väikesest majast Finchleys suurde esimese korruse korterisse Blackheathis ja lõpuks ema tuppa hooldekodus.

NГјГјd oli karp koos sisuga Matti oma, fotod olid ilmselt kokk