Siidiuss
Robert Galbraith
Kui kirjanik Owen Quine jääb pikemaks ajaks kadunuks, pöördub tema abikaasa detektiiv Cormoran Strike’i poole. Esialgu arvatakse, et Quine on mõneks ajaks avalikkuse eest peitu läinud – seda on ta teinud varemgi –, ja naine soovib, et Strike kadunud mehe üles otsiks ja tagasi koju tooks. Mida rohkem Strike asja uurib, seda selgemaks saab, et Quine’i kadumise lugu on keerulisem, kui tema abikaasa esialgu arvas. Kirjanik on äsja lõpetanud oma uue romaani käsikirja, milles ta kirjeldab äärmiselt pahatahtlikult peaaegu kõiki, keda ta tunneb. Kui romaan peaks avaldatama, võib see rikkuda väga paljude elu, mistõttu on mitmeid inimesi, kes võivad soovida Quine’i suu kinni toppida. Viimaks Quine siiski leitakse, ent tapetuna ja seda väga iseäralikul moel. Algab võidujooks ajaga, et lahti mõtestada halastamatu mõrvari motiivid, sest niisugust kuritööd pole Strike veel kunagi näinud. Robert Galbraith on Harry Potteri lugude sarja autori J. K. Rowlingu pseudonüüm. „Siidiuss” on tema teine Galbraithi nime all avaldatud romaan, mille peategelaseks Cormoran Strike. Esimene romaan „Käo kukkumine” ilmus Varrakus 2014. aastal.
Robert Galbraith
Siidiuss
Jenkinsile, kelle abita …
Ülejäänut teab ta ise
… veri ja kättemaks on näitelava, surm selle lugu, verine mõõk sulg, millega see kirjutatakse, ja poeet see hirmuäratav traagiline tegelane, kellel on loorberipärja asemel pea ümber põlev süütenöör.
    THOMAS DEKKER, „Õilis Hispaania sõdur”
1.В peatГјkk
KГњSIMUS:
Millest sa elad?
VASTUS:
Poolelijäänud unest.
    THOMAS DEKKER, „Õilis Hispaania sõdur”
„Keegi on kuradima kuulus,” lausus kähe hääl telefoniliini teises otsas. „Parem kui ta oleks surnud, Strike.”
Läbi koidueelse pimeduse rühkiv ajamata habemega laiaõlgne mees, kes telefoni kõrva ääres hoidis, naeratas.
„Nii see peaaegu ongi.”
„Kurat, kell on ju kuus hommikul!”
„Pool seitse, aga kui sa tahad seda, mis ma kätte sain, siis pead sellele järele tulema,” sõnas Cormoran Strike. „Ma ei ole sinu elukohast kuigi kaugel. Siin on …”
„Kuidas sa tead, kus ma elan?” nõudis hääl.
„Sa ütlesid mulle,” lausus Strike haigutust maha surudes. „Sa panid oma korteri müüki.”
„Oh,” kostis teine leebunult. „Hea mälu.”
„Siin on üks kakskümmend neli tundi lahti olev kohv…”
„Kuradile. Tule hiljem kontorisse …”
„Culpepper, hommikul tuleb minu juurde teine klient, kes maksab paremini kui sina, ja ma olen kogu öö üleval olnud. Sul läheb seda vaja nüüd, kui sa tahad seda kasutada.”
Oie. Strike kuulis linade kahinat.
„Parem, kui see oleks midagi vinget.”
„Kohtume Smithfieldi kohvikus Long Lane’il,” ütles Strike ja lõpetas kõne.
Tema kergelt ebaühtlane kõnnak torkas rohkem silma, kui ta sammus nõlvakust alla talvises pimeduses kõrguva Smithfield Marketi, hiiglasliku Victoria-aegse ristkülikukujulise lihamüügi templi poole, kus iga päev juba kella neljast hommikul laaditi maha, tükeldati, pakiti ja müüdi terve Londoni lihunikele ja restoranidele liha, nagu seda oli seal tehtud juba sajandeid. Strike kuulis läbi pimeduse hääli, valjuhäälseid korraldusi ja lihakehi maha laadima tagurdavate veoautode mürinat ning hoiatussignaale. Jõudnud Long Lane’ile, sai temast lihtsalt üks paljudest paksult riietesse mähitud meestest, kes suundusid sihikindlalt tegema oma esmaspäevahommikust tööd.
Rühm helendavates vestides kullereid jõi kinnastatud kätega kruuse hoides turuhoone nurgal tunnimehena seisva kivist greifi all teed. Teisel pool tänavat ergas lõõmava kaminana pimeduses kakskümmend neli tundi ööpäevas avatud kapisuuruse Smithfieldi kohviku soojust ja toekat kõhutäit tõotav aken.
Kohvikul polnud tualettruumi, aga omanik oli sõlminud kokkuleppe paari ukse võrra kaugemal oleva kihlvedude kontori vahendajatega. Ladbroke’i kontor avati aga alles kolme