KГµrvalepГµige

Holger Kaints

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

Holger Kaints

KГµrvalepГµige

1

Kui aus olla, siis ei suuda ma selle päeva esimesest poolest mitte midagi kindlat meenutada. Lihtsalt oli üks päev, tavaline tööpäev, mille kohal mu mälus on pea täielik tühjus. Kui ma nüüd tagantjärele kalendrisse vaatan, võin öelda, et 22. juuli 2002 oli esmaspäev.

Unustamatud hetked algasid varasel pealelõunal, kui ma seisin Maneeži tänava trammipeatuses ja ootasin 4. liini trammi. Millegipärast on ikka nii, et seda sõiduriista, mida sa ootad, ei tule. Peatuses ringi jalutades meenus tüdrukute lendlause kooliajast: trammile ja poisile ei tasu kunagi järele joosta, sest nagunii tuleb kohe uus. Toona käisid trammid hoopis tihemini. Suurel osal rahvast autot ei olnud, liigelda tuli ühissõidukitega. Ometi kiruti ka siis ühistransporti pidevalt, see oli mulle samuti mällu sööbinud. Ja oodanud olin ma peatustes tüdimuseni – nii trolli, bussi kui trammi.

Päev oli palav, võib-olla üks palavamaid, mis sel suvel seni oli olnud. Varju minna polnud aga kuhugi. Tänavat ääristasid küll mõlemalt poolt kõrged majad, ent päike paistis piki tänavasihti, olles kaldunud ainult õige natuke ühe majademüüri suunas, seega polnud temast vähemalt lähema tunni jooksul mingit pääsu, kui ei tahtnud just päris majaseina veerde seisma minna. Igavlevalt edasi-tagasi tammudes uurisin varjusid. Need olid kontrastsed ja üsna lühikesed. Polnud ka midagi imestada – päike ei olnud veel keskpäevasest kõrgusest kuigi märgatavalt allapoole laskunud. Silmitsesin kõnniteel edasi-tagasi sagivaid inimesi, kes vedasid oma töntsakaid varje järel või lükkasid ees.

Ma ei mäleta, millal ma oma varju vastu huvi tundma hakkasin. Võin ainult seda kinnitada, et läks tükk aega, enne kui ma – pärast seda, kui olin avastanud, et ma iseenda varju ei näe – selle puudumise üle tõsiselt imestama hakkasin. Loomulikult polnud ma juba pikki aastaid varjudele mitte mingisugust tähelepanu pööranud (küllap uurisin neid varases lapsepõlves, aga vaevalt kunagi täiskasvanuna), seetõttu tundus esialgu, et võin olla mingi eksiarvamuse küüsi sattunud. Näiteks et iga kord ei saagi varju näha olla või muud säärast. Osaliselt oli mul ju õigus: pilves ilmaga varjusid pole; aga siis pole neid kellelgi.

Trammi ei tulnud ikka veel. Igavusest hakkasin oma varju üle, õigemini selle üle, et varju justkui ei olnud, tõsisemalt juurdlema. Mõtlesin veidrana tunduva asjaolu peale esimest korda täie selgusega ja kohe sellest hetkest alates paistis varju puudumine mulle väga imelik. Jälgisin teisi tänaval saalivaid inimesi. Mu lähedalt, peaaegu mind riivates, möödus üks lüheldasevõitu mees. Ja muidugimõista järgnes talle vari. Muutsin oma asupaika, tammusin siia-sinna, tahtes näha, millal minu vari ennast lõpuks ilmutab. Aga seda ei sündinud. Asi hakkas mind juba veidike häirima.