Rööpalt maas
Michael Krefeld
Kriminaalpolitseinik Thomas Ravnsholdt, hüüdnimega Ronk, on saadetud haiguspuhkusele pärast seda, kui tema armsam Eva sissemurdmise käigus mõrvati. Täis enesesüüdistusi Eva surma eest, on Ronk otsinud põgenemist oma vanal paadil Christianshavni kanalis. Siin elab ta koos Møffega – vanaldase inglise buldogiga, kellel on kroonilised kõhuhädad. Ronk kistakse oma leinast välja, kui üks lähedane sõber palub temalt abi ühe paar aastat varem jäljetult kadunud noore neiu leidmisel. Uurimine sunnib Ronka pöörduma tagasi oma vanale töökohale ja sukelduma Kopenhaageni allilma. Siin viitab kõik sellele, et neiu on müüdud paadunud kurjategijale Vladimir Slavrosile, kellel on terves Euroopas bordellide võrgustik. Jäljed viivad Stockholmi, põrgust mustemasse paika, ning Ronk peab vastumeelselt teele asuma. Võidujooksus ajaga püüab Ronk välja selgitada, kas neiu on ikka veel elus. Kuid tema uurimist komplitseerib mõrtsukas, kes on aastaid Stockholmis laastanud. Sadist, kes paneb oma ohvreid Stockholmi lammutusplatsidele välja ning kes on nüüd endale välja valinud järgmise ohvri. 256 lk
Krefeld Michael Katz
Rööpalt maas
„Always the same theme
can’t you see
We’ve got everything going on.
Every time you go away
you take a piece of me with you.”
В В В В DARYL HALL
Minu naisele Lisile, mu elu valgusele
Stockholm 2013
Proloog
Kuhilate kohal Hjulsta lammutusplatsil, tõusva päikese kumas, lendasid üksteise peale kriisates kajakad. Platsi kaugemas servas vedas vana buldooser end paigalt ja saatis summutitorust jäiselt kirka taeva poole paksu musta suitsupahvaku. Juhikabiinis istus Anton, seljas paks sulejope, rinnal lammutusplatsi roheline logo, võidunud nahast kõrvik hoolega üle kõrvade sikutatud. Käes hoidis Anton tilaga termotassi, millest ta kohvi rüüpas. Ta kuulas transistorraadiost popmuusikat ja näis esiklaasi taga väsinud. Kasutatud mootoriplokkide ja mahakantud autoosade hunniku juures silmas ta midagi, mis tähelepanu äratas. Ta lasi buldooseri gaasi lahti ja asetas tassi armatuurlauale. Buldooseri seisma saanud, tuli Anton juhikabiinist välja ja astus künka jalami poole. Ta libistas pilgu künka tippu, kus seljaga tema poole seisis habras alasti naine, kes vaatas üle platsi. Anton võttis labakinda käest ja õngitses rinnataskust mobiiltelefoni. Kiiresti valis ta numbri.
Anorektiline naisekuju oli kaevatud sГјgavale vanarauaosadesse, mis ulatusid talle pГµlvini, justkui selleks, et tuul teda minema ei puhuks. Naise nahk oli esiletungivate luude peal pingul ja ta keha oli marmorina lubivalge. Nagu Vana-Rooma kuju jГµllitas ta tГјhjal pilgul suurte vanarauahunnikute poole.
„Hei, Anton siinpool,” ütles ta telefoni. „Ma leidsin veel ühe …”
„Mille sa leidsid?” kostus teisest otsast ülemuse terav hääl.
„Jälle ühe valge ingli.”
„Oled sa kindel?”
„Ma seisan just siin ja vaatan teda, ta on nagu need teised neli … Mis ma teen?”
Toru teisest otsast kostis sГјgav ohe.
„Küllap me peame politseiga ühendust võtma … Jälle!”
Kopenhaagen, 16. oktoober 2010
1
Päevinäinud autoremonditöökoda lösutas pimeduses mahajäetuna, kõikehõlmavat vaikust rikkus vaid generaatori sumin nurgas. Töökoja põranda keskelt kitsast remondikanalist paistis nõrk sinakas kuma. Kanali põhjas põles kandelamp. Lambi kõrval räpasel tsementpõrandal lamas kägaras alasti naine. Ta oli läbipekstud, käsi ja jalgu katsid suured verevalumid. Naise pikkades blondides juustes rippusid oimukoha lahtisest haavast voolanud vere hüübinud klombid. Seljal ja tuharatel looklesid maona armid, tundus, nagu oleks teda just piitsutatud.
Maša ajas silmad pärani ja põrnitses enda ees lebava lambi helendavasse valgusesse. Ta ahmis õhku. Ta pani tähele hirmu ja adrenaliini, mis kehasse tagasi voolas. Viimane kui lihas oli pingul, kõri janust kokku nööritud. Ta püüdis aeglaselt tõusta, kuid alakehas