Назад к книге «Gallagheri tüdrukud 1: Spiooni ei tohi suudelda» [Ally Carter, Ally Carter]

Gallagheri tГјdrukud 1: Spiooni ei tohi suudelda

Ally Carter

Gallagheri Akadeemia väidab end olevat tütarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tähendab selles koolis kehaline kasvatus süvenemist võitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ülevaate moodsamatest keemiasõja trendidest ja kodutööde hulka kuulub salakoodide murdmine.Ehkki õpilane Cameron Morgan oskab neljateistkümmet keelt ja suudakstappa mehe oma paljaste kätega seitsmel fantaasiarikkal moel, pole tal aimugi, mida ette võtta siis, kui ta kohtab tavalist poissi, kes peab teda tavaliseks tüdrukuks.New York Timesi bestsellerPABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Spiooni ei tohi suudelda

Ally Carter

Originaali tiitel:

Gallagher Girls I: I’d Tell You I Love You,

But Then I’d Have to Kill You

Ally Carter

Hyperion Books for Children

В© Ally Carter 2006

Ally Carter assert the moral right to be identified as the author of this work.

Kaanefoto © 2007 Ali Smith. Kasutatud Disney • Hyperion Book loal. Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9949-9558-4-8 (trГјkis)

ISBN 978-9949-9558-5-5 (epub)

Tõlge eesti keelde © Kai Väärtnõu ja Pikoprint OÜ 2014

Tõlkija: Kai Väärtnõu

Toimetaja: Vilve Torn

Kujundaja: Liis Karu

E-raamat: Ants Tuur

See raamat poleks sündinud paljude võrratute inimeste abita. Tänud teile, lõpmata andekad Donna Bray ja Arianne Lewis, kogu teie headuse, professionaalsuse ja toetuse eest. Tänan ka vaimustavaid sõpru ja peret, kes on alati mu kõrval seisnud. Aga kõige rohkem olen selle raamatu eest tänu võlgu Kristin Nelsonile, kelle e-kiri kõigele alguse pani.

Ellen Moore Balarzsi,

ehtsa Gallagheri tüdruku mälestuseks.

peatГјkk

Esimene peatГјkk

Küllap tunnevad kõik teismelised tüdrukud end aeg-ajalt nähtamatuna. Justkui neid polekski olemas. Täpselt selline olengi mina – Kameeleon Cammie. Aga mul on vedanud, sest minu koolis peetakse seda ägedaks.

Käin nimelt spioonide koolis.

Tehniliselt on Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia mõeldud muidugi geeniustele, mitte spioonidele – ja meile on alati rõhutatud, et pärast lõpetamist võime valida ükskõik millise meie hariduse väärilise ameti. Nii nad väidavad ja õpetavad meile samal ajal krüptimist edasijõudnutele ning neljateistkümmet keelt. Sama hästi võiks sigaretitootja soovitada: ära suitseta. Takkapihta haistavad Gallagheri tüdrukud silmakirjalikkust kaugelt. Sestap teeb mu ema küll nägusid, aga isegi ei paranda mind, kui kutsun seda spioonikooliks – ja tema on meie direktriss. Ühtlasi on ta endine CIA agent ja seesama lugu siin ehk minu esimese salaoperatsiooni kirjalik analüüs pärineb tegelikult ka temalt. Ta üritab mulle nimelt alatasa selgeks teha, et spioonitöös pole kõige hullem pidev risk, vaid paberimäärimine. Tõsi, lennul Istanbulist koju, pea kohal kapis tuumalõhkepea, soovid sa vaevalt aruannetega hätta jääda. Aga harjutamine teeb meistriks ja selle nimel ma kõiki eelmise semestri sündmusi nüüd paberile panna püüangi.

Kui sul on juurdepääs Neljanda Taseme saladustele, oled sa Gallagheri tüdrukutest arvatavasti kuulnud, sest me oleme tegutsenud juba üle saja aasta (kool siis, mitte mina, mina saan järgmisel kuul kuusteist!). Kui sul säärast luba pole, pead sa meid arvatavasti spioonide linnalegendiks – millekski lendavate ülikondade ja nähtamatuks tegevate mantlite sarnaseks. Nii et meie kooli luuderohustest müüridest, toretsevast mõisahäärberist ja nagu nõelasilmast tulnud aiast mööda sõites eeldad sa arvatavasti sarnaselt teistega, et Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia on järjekordne igavlevatele pärijannadele mõeldud upsakas internaatkool.

Ausalt öeldes pole meil säärase eksiarvamuse vastu midagi. Sest just sellepärast ei kergitanud keegi Roseville’i linnakeses Virginias kulmugi, kui pikk limusiinide kolonn septembris mu kaasõpilased kooli tagasi sõidutas. Vaatasin kolmanda korruse aknalt, kuidas autod rohelise leheseina seest justkui välja imbusid ja sepistatud raudväravate vahelt läbi roomasid. Poole miili pikkune sissesõ