Elu dementsusega
Angela Caughey
Enam kui 2000 praktilist näpunäidet ja toimetulekustrateegiat hooldajatele
Kui teie abikaasal, elukaaslasel või lähedasel pereliikmel diagnoositakse dementsus, lööb see uppi kogu edasise elu, sest kõik muutub kardinaalselt. Haiguse süvenedes võib lausa tunduda, et ka senine ühine elu ja mälestused kirjutatakse ümber. Kõik tundub lootusetu. Mida edasi teha? Kuidas käituda? Kas ma saan sellega hakkama?
Angela Caughey
Elu dementsusega
PГјhendatud Brianile ja tema innustavale vaprusele aastaid kurtmata vastu pidada.
EessГµna
Paljudest probleemidest ei saa inimene aru enne, kui on need ise läbi elanud. Seda näitlikustab ka olukord, mida siin raamatus on kirjeldatud – dementsussündroomiga lähedase hooldamine.
Hooldajate psühholoogiline ja emotsionaalne koormatus dementsusega lähedase hooldamisel on sageli määratult suur. Olles jälginud aastaid neid peresid haiguse kulgemise eri staadiumites, olen märganud, et esimestel haiguseilmingute tekke aastatel saadakse suhteliselt hästi hakkama nii lähedase kui ka enda emotsioonidega, aga haiguse progresseerudes muutub hooldamise koorem aina raskemaks ja viib läbipõlemise piirini.
Äratundmishetki pakub raamat dementse isiku hooldajale peaaegu igal leheküljel. Kas teadmine, et samade probleemide ees on veel palju teisigi, muudab hoolduskoormuse kergemaks? See trükis peaks olema toeks ja turgutuseks kõigile dementsussündroomiga inimeste hooldajatele ning eriti neile, kel hooldamisest põhjustatud väsimus ja tüdimus hakkavad muutuma talumatuks. Siit raamatust leiab palju praktilisi nõuandeid oma hooldatavaga hakkamasaamiseks haiguse igas staadiumis.
Kuna tegemist on tõlkeraamatuga, ei ole mõned kirjeldatud olukorrad Eesti tingimustele otseselt kohandatavad, kuid neist saab ammutada ideid, kuidas käituda. Me elame siiski maailmas, kus pered ei pruugi ilmtingimata asuda ühes riigis ja nii võib ette tulla olukordi, kus hooldama tuleb asuda lähisugulast, kes ei ela Eestis.
Eestis on riiklikud tugistruktuurid ja haigusspetsiifiline sotsiaalhoolekanne hooldajate abistamiseks veel lapsekingades. Õnneks on see süsteem nüüd hakanud ka meil kiiresti arenema ning loodetavasti on peagi ka Eesti hooldajail võimalik rohkem abi leida väljastpoolt kodu, kui enda jõud otsa saab.
See katsumus, mille dementsusega isiku hooldaja läbi teeb, muudab ta tõenäoliselt inimesena leplikumaks kõigis edaspidistes rasketes olukordades, mis elus ette võivad tulla, muudab ta paremaks inimeseks. Dementse pereliikme hooldamine on tõeline iseloomu ning vastupidavuse treening ja proovilepanek.
Arstina, kes on imetlenud Eesti perede väga suurt kannatlikkust oma dementsete lähedaste hooldamisel, loodan südamest, et see raamat saab neid aidata! Jõudu ja hingetarkust!
    Ülla Linnamägi,
    neuroloog, Tartu Ülikooli närvikliinik
Sissejuhatus
Nii et ühel ilusal päeval leiate end hoolitsemas kellegi eest, kes põeb dementsust. Tere tulemast klubisse! Kui teete seda täiskohaga, s.t 24 tundi ööpäevas, võite tunda end üha suurema surve all olevat ja sageli äärmiselt väsinud, kuid aeg-ajalt kogete enda üllatuseks kompenseerivat rahulolutunnet. Vähemalt oleme seda leidnud oma hooldajate rühmaga, kelle seast selle raamatu seeme hakkas võrseid ajama. Me olime naised, kelle abikaasad põdesid Lewy kehadega dementsust, ja me kõik kuulusime tugirühma, kes sai kord kuus kohvikulõunaks kokku.
Tugiorganisatsioon, mis meid kokku tõi, pidas oluliseks, et oleksime üksteisele ees ootavas võitluses toeks. Ja seda me olime. Häbelikkus täiesti võõraste ees haihtus kiiresti, sest jagasime oma küündimatust, raskusi ja kõhklusi. Hakkasime innukalt ootama neid kokkusaamisi, et istuda, ümmargusel laual võileivad, muffinid ja mitmesugused joogid, ning usalduslikult üksteisega rääkida.
Tihtilugu naersime valjusti, sel ajal kui teised kohviku külastajad jälgisid meid lõbustatult, sest jutustasime üksteisele lustakaid lugusid olukordadest, millesse meie dementsed abikaasad meid olid pannud, või siis