Eesti varustaja ja Vene värk

Marti Uibo

Värvikas ja humoorikas tagasivaade nõukaaega, kus poeletid olid tühjad, valitses defitsiit ja talongimajandus. Vana Tallinna liköör oli „kõva valuuta“ ja vajalikke asju tuli hankida tutvuste kaudu. Sel ajal oli hinnatud ametimees varustaja, kes kasvõi läbi tule ja vee kõik tööks vajalikud materjalid kohale pidi toimetama. Elukogenud varustaja muhedad memuaarid varustamise „peenest kunstist“ ja nõukaaja groteskidest.

Marti Uibo

Eesti varustaja ja Vene värk

SISSEJUHATUS

Varustamise „peen kunst“

Kui varustaja mГµnes Venemaa tehases sealsesse kontorisse jГµudis, olid alati koosolekud juba alanud ja vastuvГµttu ei toimunud.

Nii võiks alustada jutustades Eesti varustaja tööst „suure kodumaa“ avarustes, parafraseerides ühe, igale eestlasele, tuntud raamatu algust.

Suuremalt osalt ajas see jama naerma, aga oli ka hetki, kus võisid ennast n-ö „seaks“ vihastada. Üks sarnane seis oli mul vägevas metalltorude tehases, mis asus Ukrainas. Selle „pisikese“ tehase kontor oli ise juba neljakordne kivikobakas. No võite siis arvata, milline see tehas veel oli. Sellises kontoris sõnaõiguse saamine oli päris tükk tegemist. Pidevalt käis üks koosolek, nagu ma juba varem mainisin ja ei mingit segamist. Tavaliselt toimus see ikka mõnes suures saalis, et jääks tähtsam mulje.

Kuna varustajaid hüüti „valgeteks juutideks“, mida see küll iganes tähendab, siis läksid nad läbi paksu ja vedela, et „oma“ kätte saada. Ma siis marssisin nende „väiksemate ninade“ vahelt tähtsa näoga läbi „suuremate ninade“ ette, kes istusid pika laua taga saali ees.

Oleks te nende nägusid näinud, kui nad paberitele, mis ma neile laua peale sokutasin, pilgu peale viskasid. Nad vist arvasid, et selle seltsimehega (siis olid kõik seltsimehed) küll kõik päris korras ei ole, kui ta tuleb mõne toru pärast nende tähtsat nõupidamist segama. Igatahes üks „suurem nina“ andis ühele „väiksemale ninale“ käsu kätte see imelik vend siit saalist välja juhatada. See tegelane siis viskas mind viisakalt ukse taha ja käskis oodata. Ootasin tunnikese ja läksin jälle sisse. Visati muidugi uuesti välja. Aga ega te ometi ei arva, et varustaja on nii vilets vend ja jätab järele. Torukesed oli ju vaja kätte saada. Kui sind uksest välja visatakse, siis tuleb aknast sisse ronida, sest ainult nii oli sealsetel „avarustel“ võimalik asju ajada.

Et neid torukesi, mis varustaja välja ajas, ka kenasti armsale kodukamarale saaks kohale toimetada, tuli alati saata järele suur veoauto. Tavaliselt olid nende masinate rooli taga minu vanad sõbrad.

Hiljem üks sõpradest, kes mind tol korral ukse taga ootas, ütles, et ma olin „õrnalt“ vihane, kui mind juba kolmandat korda ukse taha löödi. Igatahes olevat ma hüüdnud: „Anna mulle automaat, lähen tõmban nad seal kõik siruli.“ Hea muidugi, et mingit kuulipritsi käepärast ei olnud ja kui tõele au anda, ega siis midagi poleks juhtunud ka.

See oli veel päris alguse asi ja minusugune „roheline vend“ ei tundnud seda õiget Vene värki.

Hiljem sai mulle täiesti selgeks, et automaadist palju tõhusam ja kasulikum „relv“ on üks teine vidin, mis meie „suurel kodumaal“ täie ette läheb. See oli muidugi käraka pudel. Noorem rahvas tänapäeval ei kujuta vist ette, kui suur võim ühel tühisel kangema joogi pudelil võiks olla, aga oli, ja veel eriti vägev. See kärakas oli ka üks eriline jook nimega Vana Tallinn, mida teadis terve Venemaa.

Vahelepõikena pean selle joogi iseloomustamiseks veel midagi mainima. Nimelt samal ajal kui ma töötasin varustajana, tudeerisin ma ka õhtuses teaduskonnas „kõrges koolis“ majandust. Kooli lõpetamisel pidin ma eksamikomisjoni ees kaitsma oma diplomitööd, mis käsitles varustuse töö parandamist.

Äkki komisjoni esimees professor Raoul Üksvärav, kes oli toona Tallinna Polütehnilise Instituudi (nüüd TTÜ) Rahvamajanduse planeerimise kateedri juhataja, küsis: