Gallagheri tГјdrukud 2: Usalda mind, kui julged

Ally Carter

Gallagheri Akadeemia väidab end olevat tütarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tähendab selles koolis kehaline kasvatus süvenemist võitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ülevaate moodsamatest keemiasõja trendidest ja kodutööde hulka kuulub salakoodide murdmine. --Cammie Morgan leidis imelise poiss-sõbra Joshi, kuid sunniti temast loobuma. Süda murtud, ei ihka ta nüüd muud kui uut rahulikku semestrit. See on muidugi tühi lootus, kui sa pärined auväärsest luurajate suguvõsast ja käid erakordsetele tüdrukutele mõeldud spioonikoolis.Cammie püüab kangesti olla tavaline tüdruk, kuid ohtlik elu ei jäta teda maha. Koos sõpradega avastab ta, et kool valmistub võõrustama imelikke külalisi, kel koodnimeks Mustsarv. Ja siis süüdistatakse just teda kõigi kooli saladuste tõsisesse ohtu seadmises. Et tõde lagedale tirida ja Cammie süüst puhtaks pesta, ronivad tema ja ta sõbrad õige pea kooli salakoridorides ja jälitavad kõike ning kõiki. Ehkki nad on treenitud spioonid, on vastased seekord nutikamad (ja nunnumad) ning panused kõrgemad – nii kooli saatuses kui ka Cammie südames.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Originaali tiitel:

Gallagher Girls II: Cross My Heart and Hope to Spy

Ally Carter

Hyperion Books for Children

В© Ally Carter 2007

Ally Carter assert the moral right to be identified as the author of this work.

Kaanefoto В© 2007 Ali Smith. Kasutatud Disney

• Hyperion Book loal. Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9949-9653-0-4 (trГјkis)

ISBN 978-9949-9653-1-1 (epub)

Tõlge eesti keelde © Kai Väärtnõu ja Pikoprint OÜ 2015

Tõlkija: Kai Väärtnõu

Toimetaja: Vilve Torn

Kujundaja: Liis Karu

Tänusõnad

Olen tänulik kõigile, kes aitasid Gallagheri tüdrukutel ellu ärgata. Eriti uskumatult andekale Donna Brayle, kelle abi tähendab mulle kirjeldamatult palju. Ma poleks kuhugi jõudnud ka Arianne Lewini ja kogu Hyperioni ülivõimeka meeskonnata. Imetlen teid.

Tugeva toetuse eest soovin tänada oma agenti Kristin Nelsonit, samuti Jennifer Lynn Barnes’i ja Karen Waltersit. Kõige muu eest võlgnen tänu oma alati toetavale perele.

Viimasena, kuid sugugi mitte vähetähtsana tänan kõiki lugejaid, kelle seas on ka Victoria Sperow, Kami Elrod, Kelsey Wehmhoff, Paul Hollingsworth, Neha Mahajan ja Kara McBrayer – teie nimel on lihtsalt rõõm pingutada.

Faithile ja Lilyle ehk uue pГµlvkonna Gallagheri tГјdrukutele

peatГјkk

„Jää iseendaks,” sõnas mu ema, nagu oleks see käkitegu. Mida see tegelikult ei ole. Kunagi. Eriti, kui oled viieteistkümneaastane ega tea, millises keeles sa järgmises lõunalauas rääkima pead või millist nime tuleb sul järgmist eriülesannet täites kasutada. Kui su hüüdnimi on Kameeleon. Ja kui sa õpid spioonide koolis.

Seda raamatut lugedes peab sul muidugi olema juurdepääs neljanda taseme saladustele, mistõttu oled sa kindlasti kuulnud ka Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemiast. Loomulikult tead sa sedagi, et tegelikult pole see rikkurite tütarde internaatkool ning vapustavalt ilusast häärberist ja selle nagu nõelasilmast tulnud ümbrusest hoolimata ei ole me snoobid. Me oleme spioonid.

Aga sel jaanuaripäeval tundus isegi minu ema – minu direktriss – ära unustavat, et kui oled terve elu õppinud neljateistkümmet keelt ja oskad oma välimust tundmatuseni muuta vaid küünetangide ja kingaviksi abil, on üsna keeruline jääda iseendaks. Eriti siis, kui sind on kogu elu õpetatud teesklema kedagi teist. (Ja kui sul on selleks isegi võltsitud pass.)

Ema pani käe ümber mu õla ja sosistas „Kõik läheb hästi, põnn!” Ta juhtis mind samal ajal osavalt läbi Pentagoni ostukeskuses tungleva inimsumma. Turvakaamerad jälgisid iga meie liigutust, kuid ema kinnitas: „Ära pane tähele. Tavaline protokoll. See on normaalne.”

Ilmselt ei mäletanud ta, kuidas häkkisin nelja-aastasena kogemata lahti ühe rahvusliku luureagentuuri Saphire’i seeria koodi, mille isa Singapuri missioonilt koju tõi. Oli üsna ilmne, et sõna