Laske mul olla
Clare Mackintosh
Politsei arvab, et see oli enesetapp. Anna arvab, et see oli mõrv. Mõlemad eksivad. Aasta tagasi lõpetas Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Mõni kuu enne seda sooritas tema abikaasa täpselt samasuguse šokeeriva enesetapu. Nende tütar Anna on püüdnud sellest ajast peale vanemate kaotusega hakkama saada. Nüüd on Annal endal laps. Ta tunneb oma emast veelgi enam puudust ja hakkab kahtlema vanemate surma asjaoludes. Kuid minevikus kaevates paneb ta ohtu oma tuleviku. Mõnikord on ohutum lasta asjadel olla … *** Clare Mackintoshi debüütromaani „Ma lasen sul minna“ (eesti keeles ilmunud 2016) on maailmas müüdud enam kui miljon eksemplari. Raamat võitis aastal 2016 Theakston Old Peculieri kriminaalromaani auhinna. Autori teine romaan „Ma näen sind“ (eesti keeles 2017) oli samuti menuk. Mõlemad raamatud on ilmunud kolmekümne viies keeles. „Laske mul olla“ on tema kolmas romaan. Clare elab Põhja-Walesis koos abikaasa ja kolme lapsega. Ta töötas 12 aastat politseis, enne kui kirjutamisele pühendus. Ta on Chipping Nortoni kirjandusfestivali looja ja Silver Star Society patroon. Silver Star Society on Oxfordis tegutsev heategevusorganisatsioon, mis toetab John Radcliffe’i haigla osakonda, kus viibivad keerulise rasedusega naised. www.claremackintosh.com Facebook: ClareMackWrites Twitter: @claremackint0sh #LetMeLie
Originaali tiitel:
Let Me Lie
Copyright В© Clare Mackintosh, 2018
First published in Great Britain in 2018 by Sphere, an imprint of Little, Brown Book Group
Eestikeelse raamatu väljaandja:
В© Petrone Print OГњ, 2018
TГµlkija: Kadri Pettai
Toimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Ande Kaalep
Kaanefoto: Tuomas Lehtinen
ISBN 978-9949-651-06-1 (trГјkis)
ISBN 978-9949-651-07-8 (epub)
ISBN 978-9949-651-08-5 (epub)
TrГјkk: Tallinna RaamatutrГјkikoja OГњ
www.petroneprint.ee
Kolm inimest suudavad saladust hoida juhul,
kui kaks neist on surnud.
Benjamin Franklin
Robile, kes teeb kГµike
ESIMENE OSA
ГњKS
Surm ei sobi mulle. Ma kannan seda kui laenatud mantlit, see libiseb Гјle mu Гµlgade ja lohiseb maas. See istub halvasti. On ebamugav.
Ma tahan seda seljast heita, visata ära kappi ja panna uuesti selga oma hästi õmmeldud riided. Ma ei tahtnud oma vana elu jätta, kuid olen lootusrikas järgmise suhtes – loodan, et minust saab midagi ilusat ja energilist. Praegu aga olen ma lõksus.
Elude vahel.
PГµrgu eeskojas.
Öeldakse, et ootamatud hüvastijätud on lihtsamad. Vähem valusad. See pole nii. Kurnava haiguse tõttu viivitleva hüvastijätu valu kahvatub õuduse kõrval, mida põhjustab elu võtmine ette hoiatamata. Elu võtmine vägivallaga. Oma surmapäeval kõndisin ma kahe maailma vahel köiel, turvavõrk minu all purunenud. Siinpool turvalisus, sealpool oht.
Ma astusin.
Ma surin.
Meil oli kombeks suremise üle naerda – kui me olime piisavalt noored, ikka veel piisavalt vitaalsed –, sest surm oli midagi, mis juhtus teistega.
„Kumb sinu arust enne läheb?“ küsisid sa ühel õhtul, kui vein oli otsa saanud ja me lebasime mu Balhami üürikorteris elektrikamina ees. Mu reit laisalt silitav käsi pehmendas su sõnu. Mu vastus tuli kiirelt.
„Muidugi sina.“
Sa viskasid mind padjaga.
Me olime koos olnud kuu aega; nautinud teineteise keha, rääkinud tulevikust, nagu kuuluks see kellelegi teisele. Ei mingeid kohustusi, ei mingeid lubadusi – ainult võimalused.
„Naised elavad kauem.“ Ma irvitasin. „See on tuntud tõsiasi. Geneetika. Tugevamad peavad vastu. Mehed ei saa omapäi hakkama.“
Sa muutusid tõsiseks. Võtsid mu näo oma käte vahele ja sundisid mind endale otsa vaatama. Su silmad olid hämaruses mustad; su pupillides peegeldus kaminavõre. „Nii see on.“
Ma tahtsin sind suudelda, aga su sõrmed hoidsid mind paigal; tundsin, kuidas su pöial mu lõuga surus.
„Ma ei tea, mida ma teen, kui sinuga peaks midagi juhtuma.“
Värisesin, kuigi kaminast tuli ägedat kuumust. Keegi kõndis üle minu haua.
„Lased minna.“
„Ka mina sureksin,“ väitsid sa.
Ma lГµpetasin siis su