Pobeda 1946
Ilmar Taska
On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse. Ilmar Taska on tunnustust leidnud nii filmi, teatri, televisiooni kui ka kirjanduse valdkonnas. Osavalt komponeeritud ja kaasahaarav „Pobeda 1946“ on Taska debüütromaan ja põhineb 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud jutustusel. Varem on ta avaldanud lühijutukogu „Parem kui elu“, seal ilmunud novell „Bannõi põiktänav“ valiti Dalkey Archive Pressi prestiižsesse kogumikku „Best European Fiction 2016“. Taska lühijutte on tõlgitud mitmesse keelde.
Ilmar Taska
Pobeda 1946
Pobeda 1946
Mis jaburus see niisugune on? mõtles mees ja vaatas kirja saatmise kuupäeva. Kiri oli juba mitu kuud vana. Ta võttis karbist paberossi Sport, litsus selle pika tühja pappfiltri sõrmede vahel kokku ja pistis huulte vahele. Ta süütas paberossi, surus selja mugavamini vastu toolileeni ja luges kirja veel kord.
Kallis Alan!
Enne sГµja lГµppu heideti pomm ooperiteatrile.
Ma ei olnud seekord laval. Seal toimus hoopis suurejooneline balletietendus nimega „Kratt”. Sarviline, kes lavalt eluga pääses, jooksis oma punases kostüümis üle teatriesise väljaku linna. Pealtnägijad vahtisid leekides rahvusooperit ja sealt välja jooksvat saatanat, mõistes, et Dostojevski sortsid on linna tunginud. Need sortsid on seniajani siin. Nad on vahepeal paljunenud ja neid tuleb iga päev juurde. Nad on linna üle võtnud, kuigi nad enam ooperilaval ei tantsi. Ka mina ei laula seal enam, sest lava pole. Kultuurimajades ja kinodes ei kavatse ma Aidat ja Carmenit laulma hakata. Las laulavad sortsid seal Dunajevski marsilaule. Mõtlen ikka oma Londoni Rinaldole…
Sinu Aida
Mees pani kirja kulmu kortsutades käest. Ka tõlge tundus puine. Oleks vaja tööle võtta rohkem keelteoskusega neide, mõtles ta. Ta võttis kätte musta läikiva trofeesulepea, keeras selle lahti ja märkas rahuldustundega, et tint ei olnud selles veel kuivanud. Kolmas Reich oli hävinud, kuid nende sulepea töötas.
Ukselävele ilmus sekretär ja keerutas oma maniküüritud sõrmede vahel võtit.
„Toodi kohale!” hüüatas Anna rõõmsalt. Mees tõukas end lauast eemale ja kargas püsti. Ta krahmas Anna käest võtme ja tormas trepist alla. Siin hoovil seisis see au ja uhkus. Uhiuus auto nimega Võit. Mees tegi Pobeda[1 - Sõiduautot GAZ-M20 Pobeda toodeti Nõukogude Liidus 1946– 1958.] ukse lahti ja istus sisse. Nahkiste krudises ja vedrutas ta all mõnusalt nagu buržuide sohva. Ta ajas selja sirgu ega löönudki pead lakke ära. Hoplaa! Ka põlvedele oli ruumi ja jalgu sai peaaegu välja sirutada. Mees mõõtis silmadega kõrvalistuja koha laiust ja lasi end külili. Nüüd nägi ta autot teisest rakursist, armatuurlaua alt. Paistsid mõned traadijupid ja konarlik värv. Ikka ei saa lahti tsaari aegsest Potjomkini külast, mõtles ta ja muigas. Siis keeras ta end selili. Siin võib isegi magada või kellegagi hullata. Mees kergitas kulme ja muheles. Pole vaja isegi tagaistmele ronida. Mees ajas end uuesti istukile ja haaras kahe käega kinni peenest roolist. Ta silmitses oma hoolitsetud käsi roolil ja tundis, et see masin allub igale ta käeliig