Rosa

Knut Hamsun

Romaani „Rosa“ minategelase, noore tudengi Pareliuse päeviku lehekülgedel kirjeldab Knut Hamsun värvikalt elu Põhja-Norra linnakeses 19. sajandil, inimestevahelisi suhteid, ajendeid, mis tõukavad inimest tegutsema üht- ja teistmoodi, tolleaegseid kombeid ja elukorraldust, suhtestumist mere ja karmi loodusega. Ent ennekõike on see armastuse lugu. Romaani tõeline peategelane ongi armastus – see mitmenäoline tunne, mille äraleierdatud ja ettearvamatuid külgi Hamsun inimhingede suurepärase tundjana haaravalt avab.

Knut Hamsun

Rosa

I

Ühel 18** aasta talvel sõitsin Rønnebergi kaluriteveolaevaga Ålesundist Lofootidele. Me läbisime teekonna napilt nelja nädalaga, mina lahkusin pardalt Skrovenis ja jäin ootama võimalust mõne laevaga edasi sõitmiseks. Ülestõusmispühade ajal pidi üks koju suunduv laev sõitma Saltenlandeti kaudu ja kuigi see ei viinud mind just päris sihile, läksin nimelt selle laevaga edasi. Neil aastail elas sealkandis üks tuttav, hea semu, tema nimi oli Munk Vendt, me olime omavahel kokku leppinud lüüa kampa ja minna koos rännakule. Sellest on nüüd oma viisteist aastat, pool eluiga möödas.

Sel õndsal kolmapäevasel päeval, 16. aprillil jõudsin Sirilundi kaubakeskusesse. Seal elas kaupmees Mack, suur härra. Seal elas tema kõrval ka hea mees Benoni Hartvigsen, kes oli rikas ja aitas kõiki. Need kaks olid võrdselt hästi terve Sirilundi ja kõigi laevade ja ettevõtete omanikud. „Minge Macki juurde või minge Hartvigseni juurde, kumma juurde tahate,” soovitasid inimesed mulle kalureid vedavas laevas.

Ma jõudsin neist esimese maja ette, vaatasin ringi ja otsustasin sellest mööda minna, sest maja, kus oli vana Macki kodu, oli liiga uhke ja suursugune. Seevastu läksin lõuna paiku Benoni Hartvigseni majja ja esitlesin end seal. Kuna ma ei olnud suurnik, vaid tulin ainult oma jahipüssiga, kotis mõni kasin riietusese, palusin nõusolekut öömaja saamiseks Sirilundi sulastemajas nii selleks päevaks kui edaspidiseks.

„Selle jaoks leiame ikka nõu,” vastas Hartvigsen. „Kust kandi mehi olete?”

„Lõuna poolt. Ja ma kavatsen minna Utvœri ja Osi küladesse. Mu nimi on Parelius, olen tudeng. Võin muide midagi maha joonistada või ümber maalida, kui teil selleks vajadust on.”

„Te olete siis õpetatud mees, saan ma aru.”

„Seda küll. Ja ma ei ole mingi jooksik. Tahan kokku saada ühe vana semuga, kes elab siinkandis. Meil on ühtmoodi haridus ja oleme mõlemad jahimehed. Kavatseme ühe rännaku ette võtta.”

„Võtke istet,” ütles Hartvigsen ja tõmbas mulle tooli ette.

Elutoas oli muude asjade seas ka väike klaver, aga ma hoidsin end tagasi ega asunud kohe seda proovima; selle asemel selgitasin Hartvigsenile kõike, mida ta minu käest päris, ja ta pakkus mulle söögipoolist ja keelekastet. Ta oli minu vastu väga sõbralik ja andis mulle peavarju omaenda majas, selle asemel et mind Sirilundi sulastemajja saata.

„Võite peatuda minu juures ja olla mulle abiks ühes kui teises asjas. Kas te olete abielus?” küsis ta ja muigas.

„Ei ole. Olen kõigest kahekümne kahe aastane. Ma kasvan veel.”

„Siis ei ole teil võibolla ka kallimat?”

„Ei ole.”

LГµpuks Гјtles Hartvigsen:

„Teie, kes te teate nii palju tarku asju, oskate siis ka minu maja ja paadikuuri üles joonistada, ühesõnaga kõik minu hooned, ja teha mulle mõne pildi?”

Ma muigasin ja imestasin natuke tema veidra jutu peale, nimelt olin ma ju hetk tagasi seletanud, et oskan joonistada ja maalida.

„Mul on majas nii palju igasugu kraami. Ja minu maja ümber lendavad minu tuvid, ja see kõik, mida te siin näete, kuulub mulle, aga ühtegi pilti mul ei ole,” ütles ta, „nii et seda mul ei ole.”

Ma vastasin kГµige selle peale, et annan endast parima ja maalin seda, mida ta soovib.

Kui Hartvigsen randumissillale läks ja mu omaette jättis, tõukas sisemine vajadus mind üksindust otsima. Ühtki ust ei pandud minu eest lukku, ma läksin, kuhu tahtsin, istusin mõnda aega paadikuuris, hing tulvil tänulikkust Jumala vastu, et