Talvearhiivid

Merethe LindstrГёm

PГµhjamaade romaan

Norra autor Merethe Lindstrøm (snd 1963) alustas oma loometeed 1983. aastal. Sestpeale on tema sulest ilmunud ridamisi auhindadega pärjatud ja kriitikute üksmeelse tunnustuse pälvinud romaane ja novellikogumikke. Romaan „Vaikuse päevad” (2011) tõi kirjanikule Põhjamaade Nõukogu 2012. aasta kirjandusauhinna ning on muuhulgas ilmunud ka eesti keeles (2013, tlk Riina Hanso). 2015. aastal ilmunud „Talvearhiivid” on Lindstrømi kaheksas romaan.

Minajutustaja on perega kolinud suurlinnast eemale. Siin maamajas, keset avaraid välju, helendavaid päevi ja unetuid öid kirjutab ta romaani oma mehest. Ja iseendast. Sellest, mis tunne on elada koos inimesega, kellel on tihtipeale raske elus olla. Kirjutab hirmust ja ängist ning soovist kõige kiuste pinnal püsida.

„Talvearhiivid” on valusalt aus ja sügavalt isiklik romaan. Teose keskmes on keerulised suhted, inimpsüühika haprus ja haavatavus, mis kandub edasi järgmistele põlvedele. See on lugu eksistentsiaalsest pimedusest, abitusest elu ees ja kõikevõitvast armastusest.

Merethe Lindstrømi stilistiliselt kaunis ja kujundirikas keel, mis äratas tähelepanu juba romaanis „Vaikuse päevad”, mõjub „Talvearhiivides” veelgi intensiivsemalt ja ehedamalt.

Merethe LindstrГёm

Talvearhiivid

I write as if to save somebody’s life. Probably my own.

Life is a kind of madness that death makes.

В В В В CLARICE LISPECTOR

Г–ISED MГ„RKMED

MÄLETAD, MIS UND ma nägin, kui lapsed olid veel väikesed – et Nevada kõrbest leiti tõestus Jumala olemasolu kohta. Unenäos tulvab rahvas vaatama, kogu maailma ajakirjanikud on kohal, räägitakse, et see leid on ümberlükkamatu tõestus. Kõrb ja tasane roostepunane maastik, mis murdub mäemassiivideks, nende vahel sirged, lõputud teed. Ma magasin, nägin und, ärkasin üles. Sellest unenäost jäi minusse jälg. Mitte sellepärast, et ma oleksin usklik, ei tea, võib-olla et olen ka. Mõnikord mõtlen, et olen, aga siis kaob see tunne jälle ära. Vahest just sellepärast nägingi seda und, ma ei saanudki teada, mis see tõestus siis oli, niisugust asja unes teada ei saa. Oli ainult kergustunne võrreldes kõige muuga, mis meid tol ajal rusus. Mul on meeles see tundmus, kuidas ma ärkasin ega taibanud kohe, kas olen unenäoruumis või päris toas. Sina magasid mu kõrval, ma jäin voodisse ja piidlesin kardinat, mis liikus lahtise akna ees, seda mäletan ma vist kõige paremini, kardina lihtsat liikumist, hommik oli just koitnud, unenägu libises tasahaaval minema, haihtus, pudenes laiali, nii on ju unenägudega ikka. Ja siiski jäi see nii kauaks alles, see jälg.

KOERAD TUKUVAD AKNAST voogavas hõredas valguses kogu ennelõuna, vahetavad ainult poosi, kui keegi neid häirib. Nad on hiigelsuured, nende karv helgib pruunikalt, hõbedaselt. Nad ärkavad mingi heli peale, mida meie ei kuule, tõstavad pea, kiikavad akna ja ukseklaasi poole ja heidavad siis jälle maha, elutoa valgus muutub, nemad aga unelevad edasi. Me kolisime siia maale. Ma peaksin kirjutama, kirjutama koertest ja maastikest ja sellest, mida ma näen, kirjutama end rõhuvast raskusest välja, aga ma aina takerdun ja tunnen, et miski ei klapi, et kuigi kõik on tõsi, ei saa ma seda kuidagi klappima, niisamuti nagu mõni loogiline tekstijupp võib küll olla tõsi, ent ei peegelda ometi asjade omavahelisi seoseid ega tundu ka keeleliseltõige. Nii et ma kustutan kõik maha ja alustan ikka ja jälle otsast peale. Õiged tunduvad ainult jalgrajad, org, sirged teed, üksilduse aimdus, sest üksildus on maastikus, nagu selles majas siin lagedal väljal, kus pole juba aastaid elatud. Räägitakse, et siin elas küll keegi, aga ei mäletata, kes.

Me kolisime siia hilissuvel. Me tahame küpses eas siin olla, jätta seljataha linna ja need, kes me seal olime, kõik selle, mida me nimetame ebaõnnestunuks. Elutoa kaks akent avanevad aasa poole, selle all on tee nagu kitsas vöö, nagu triip, millel paistab mõni auto, veelgi allpool põllud, peenekirjalisedtihedalt täiskirjutatud paberilehe