Valge laam

Roy Jacobsen

On aasta 1944, sakslased okupeerivad endiselt kogu Norrat, kuid juba paistab sõja paratamatu lõpp. Ingrid on taas oma isakodus, Barrøy kaljusaarel, paraku täiesti üksi. Ta püüab korraldada oma elu talve künnisel, käib merel kala nõudmas, heitleb iseenda ja oma mälestustega. Ühel päeval saadab meri saareranda mitu ohvrit, kes on pärit merel põhja lastud Saksa laevalt, aga ka pooloimetu mehe, kelle Ingrid elule toibutab. Mõne intensiivse nädala jooksul elab ta läbi eriskummalise armuloo. Mees lahkub peagi, ent Ingridile jääb temast laps, mis mõjub naisele algul ootamatuna, kuid hiljem tõelise õnnistusena. Seda enam, et üheaegselt lapse sünniga lõpeb sõda ja saarele tulevad tagasi need, kes sinna on varem kuulunud – ning elu võib edasi minna. Romaan on põhjamaiselt karge, sündmusterohke, seda iseloomustab omapärane keelekasutus, kujundirikkus. See on loetav ka iseseisvana, kuid mõnede sündmuste ja Ingridi mõttekäikude mõistmiseks on hea taas kätte võtta „Nähtamatud”. ROY JACOBSEN (snd 1954) on tunnustatud Norra kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde, seejuures on temalt eesti keeles ilmunud romaanid „Imelaps” (2010) ja „Nähtamatud” (2014). Käesolev romaan „Valge laam”, mis valmis 2015. aastal, sai autori kodumaal sooja vastuvõtu osaliseks ja tõusis raamatumüügi edetabelite tippu. „Valge laam” on otsene järg romaanile „Nähtamatud”.

Roy Jacobsen

Valge laam

I

1

Kõige tähtsam oli kala. Inimene on mere ääres vaid visa hingega külaline. Töödejuhataja astus sisse ja päris, kas keegi tüdrukutest oskab kala fileerida, neile oli toodud ootamatult suur laar turska. Ingrid tõstis pilgu heeringatünnilt ja suunas selle kai poole, kus tantsisklevad lumeräitsakad musta puitsõrestiku pinnal haihtusid, kuivatas käed põlle külge ja järgnes mehele soolalattu ning seadis end fileerimispingi äärde, mille kõrval oli vann roogitud kalaga. Nad vaatasid teineteisele otsa. Mees noogutas laual lebava noa poole, mis meenutas väikest kirvest.

Ingrid tiris loputusvannist välja küünrapikkuse tursa ja pani selle pingile, lõikas pea otsast, keeras lõpusekaaned välja ja eemaldas roideluud kaelast kuni kõhuni, tegi sirge lõike alla välja, raius selgroo otse keskelt päraku kohalt pooleks, lõikas ka paremal fileepoolel kõik roideluud välja ja rebis vasaku käega selgroo lahti nagu roostes tõmbluku; kala lebas verisel pingil ja meenutas valget tiiba, see ootas loputamist ja virna panemist, ootas soolamist ja ümber pööramist ja kuivatamist ja pesemist ja riita ladumist ja maha müümist otsekui elevandiluuvalge kuld, mis on sellel kidural rannikul hinge sees hoidnud juba kaheksasada aastat, sestpeale, kui seda kanti esimest korda ühes käsikirjas mainiti.

„Las ma vaatan seda selgroogu.”

Ingrid sokutas rootsu vasakust käest paremasse, et varjata haava, mille ta oli endale pöidla ja nimetissõrme vahele tõmmanud. – „Täiesti puhas.”

Ta lisas, et võib paika jääda niikauaks, kuni kala sisse tuleb, sügist ei või ju kunagi teada …

„Aga pane kindad kätte.”

Ingrid silmitses verd, mis segunes kala omaga üheks piisaks ning tilkus maha, mees aga pööras talle selja ja kadus kummitaldade lirtsudes kontoriruumi.

Ingrid igatses siit minema, tagasi Barrøyle, aga mitte keegi ei saa saarel üksi olla, ja sel sügisel polnud seal ei loomi ega inimesi, Barrøy oli tühi ja mahajäetud, viimati käis ta seal oktoobris ja sestsaadik ei olnud saart isegi näha olnud, aga ta ei võinud ka siia peasaarele jääda.

Ta fileeris kala kümme tundi päevas, hoidis eemale kahest kalasoolajast ega saanud nädala pärast enam öösiti und – aamissepa külmkõledas pööningukambris, kus ta ööbis koos Nelly ja kahe noore tüdrukuga, kes olid pärit sisemaalt ja sõja tõttu siia sattunud. Nood teesklesid, nagu ei nutakski end magama, nad rappisid heeringaid, lõikasid pead maha ja ladusid tünnidesse, valasid soolvee peale ja jõid viljakohvi, soolasid kala ja magasid ja pesid end üle päev