Tunnel

Carl-Johan Vallgren

Jorma Hedlund on kuritegevusega tegelikult lõpparve teinud. Aga see sularahaveok näib loobumiseks liiga ahvatlev. Viimane rööv ja siis aitab. Algul kulgeb kõik plaanipäraselt, aga siis läheb miski väga viltu ja Jorma peab põgenema. Samal ajal püüab Jorma sõber Danny Katz välja uurida, mis juhtus tema kunagise narkodiileri Ramóni ja tolle elukaaslase Jennyga. Kuidas sai Ramón äkitselt suure koguse uimasteid? Ja kes Jenny õieti on? Jäljed viivad algul Stockholmi pornoärisse ja seejärel täiesti ootamatusse suunda, kusjuures keegi püüab iga hinna eest takistada Katzil tõe jälile jõuda. Danny Katzi põnevike teine raamat maalib tõetruu pildi Stocholmi hämarast allilmast, millega vanad sõbrad Katz, Jorma ja Eva on liigagi tuttavad. 2015. aastal ilmus Carl-Johan Vallgreni noir-põnevike sarja esimene raamat „Varjukuju”.

Carl-Johan Vallgren

Tunnel

I

Stockholm, september 2013

Ta istus Midsommari pargis pingil ja pani tähele iga pisimatki liikumist enda ümber. Ta oli korterist väljunud veerand tundi tagasi ja seni polnud silma jäänud midagi kahtlast. Mänguväljakul kisasid kollaste helkurvestidega lasteaialapsed. Ta nihutas end veidi, et puu vari temale langeks. Hõõrus pükstel olevat plekki. Ei taibanud, kust ta oli selle saanud. Kas lõuna ajal, kui ta praadis õlis kaks muna?

Svandammsvägeni nurgal asus kõrts, kus tal oli kombeks käia. Kolm Sõpra. Sees olid toolid laudade peale tõstetud. Nad teevad lahti alles õhtul, ta võib pärast sinna minna vahendajalt saadud infot läbi mõtlema. See koht meeldis talle. Ta jõi seal mõnikord klaasi Murphy’s Irish Stouti, aga ebaregulaarselt ja mitte rohkem kui kord kuus. Ta ei tahtnud, et inimesed hakkaksid teda ära tundma.

See on üks selle ameti varjukülgi, mõtles ta. Kunagi ei saa kellelegi rääkida, millega ta tegeleb. Mida vähem teadjaid, seda väiksem oht, et miski läheb nässu. Sellepärast oligi ta kinni istunud ainult murdosa eest kõigist oma tegudest.

Tema pilk rändas edasi metroo sissekäigu poole. Ustest tuli välja üks naisterahvas – tailanna, kes oli mõne kuu eest tema ülemise naabri juurde elama asunud. Siniseks pekstud, parem silm paistes. Peaks midagi ette võtma. Nende tülid olid viimasel ajal üha ägedamaks muutunud. Naabrid kartsid seda kutti. Ja tema tüdruk näis olevat nii abitu, ei rääkinud sõnagi rootsi keelt, ei teadnudki vist õieti, mis riigis ta viibib.

Ta vaatas kella. Aega oli Гјks tund ja kГјmme minutit. Kindlam oli kohe minema hakata.

*

Enne metroosse minekut ostis ta kioskist võileiva. Tõmbas süües SL-i kaardi üle validaatori ja läks väravast sisse. Rohelised kahhelplaadid eskalaatori kohal seintel meenutasid talle vanglaseinu … Zoran pidi sooritama sama manöövri, aga Tenstast, linna teisest otsast. See mees polnud peaaegu kümme aastat aktsioonis olnud. Oli õppinud massööriks, abiellunud naisega, kes ei sallinud jamasid, ja hakanud korralikuks. Peres oli kaks väikest last. Kuuene ja kolmene. Kuritegevust asendas muu tegevus. Mees vahetas mähkmeid. Praadis vorsti. Elas tõelist elu.

Jorma oli olnud temaga tuttav üle kahekümne aasta, sellest ajast saadik, kui ta oli Hammarbyhamneni salakasiinode uksevalvur. Nad olid koos murdvargusi toime pannud, varastatud autosid müünud, nelja rahaautot röövinud. Aga see oli ammu. Zoran kadus ootamatult silmapiirilt ega andnud endast elumärki enne kui kolm nädalat tagasi. Rääkis vahendaja pakkumisest.

Jorma jõudis nüüd alla rongihalli. Pööras paremale, põhja poole suunduvate rongide perroonile.

Oodates uuris ta vargsi teisi sõitjaid. Ta kahtlustas ilmaasjata. Üks kepile toetuv vana naine luges seinal rippuvat sõiduplaani. Kaugemal seisis amelev teismeliste paarike. Lähimal pingil istus peenetriibulise ülikonnaga soomlane ja rääkis mobiiltelefoniga. Jorma kuulis selle kõne katkeid, midagi koosolekust ühes IT-firmas ja hilisemast ärilõunast.

Ta judises, meenutades oma isa Harrit. Kuidas too oli oma elu viimastel aastatel pargipinkidel istunud ja joonud, enne kui suri nap