Laps, kelle aeg unustas

Siobhan Dowd

Tollikaugusel pruunist turbaseinast ta kangestus. „Siin on midagi. Maa sees. Käsi.“ Onu Tallyga mägedes turvast lõigates leiab Fergus midagi, mis sunnib ta südant lööki vahele jätma. Sügaval rabaturba sees paistab lapse surnukeha. Ja näib, et see laps on langenud mõrva ohvriks. Sedamööda, kuidas Fergus püüab leida oma teed teda ümbritsevas arulagedas maailmas, kus ta vend peab vanglas näljastreiki, tunded Cora vastu kasvavad üle pea ja vanemad peavad lõputut sõnasõda Põhja-Iirimaa rahutuste teemal, hõljub unenägudes tema juurde õrn hääl ja rabast leitud lapse saladus tuleb tasahaaval päevavalgele. Iiri päritolu kirjanik Siobhan Dowd elas koosabikaasa Geoffiga Inglismaal Oxfordis kuni oma surmani 2007. aasta augustis. Ta oli ühtaegu erakordne kirjanik ja erakordne inimene, kellest jäi maha kaks avaldamata romaani, millest üks oli romaan „Laps, kelle aeg unustas“. Kõik raamatute müügist laekuvad autoritasud lähevad temanimelisse fondi, mille ta asutas vahetult enne surma ning mille eesmärk on tuua lugemisrõõmu vaeste ja mahajäänud piirkondade lastele.

Siobhan Dowd

Laps, kelle aeg unustas

Minu kolmele õele – Oonale, Denise’ile ja Endale – armastusega, nagu ikka

Ereda, viltuse hommikuvalguse all laotus raba, kastepiisad sätendamas nagu loendamatud miljonid teemandid. Suur summ kohalikke asukaid oli juba kohal. /-/ Nad olid end võtnud tihedasse rõngasse ümber tumeda inimpea, mille lühikeseks lõigatud juuksetutt tumepruunist turbast selgelt välja turritas. Näha oli ka osa kaelast ja õlgadest. Ilmselgelt oli taas kord meie ees üks rabarahva seast.

P. V. Glob, „Rabarahvas“ („The Bog People“)

Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiri lähedal 1981

I OSA

AOVALGES

1

Sel päeval olid nad teistest ette jõudnud. Taevas oli nagu tume klaas, tõrkudes valgust läbi laskmast. Ainsa helina kostis ümber järve sõitva kaubiku kolin. Veepind oli värvitu. Kaugel kägardusid mäed nagu tukkuvate hiiglaste siluetid.

Fergus haigutas. Kell polnud veel isegi viis saanud, kui nemad juba mägiteelt kõrvale pöörasid. Onu Tally maigutas omaette suud, kui rattad mööda roopaid ukerdasid. Fergus hoidis ettevaatlikult süles termost magusa musta teega. Piima polnud ta sel hommikul külmikust leidnud.

„Liiga vara sinu jaoks, eh?“ narris onu Tally käiku vahetades.

„Igatahes,“ vastas Fergus. „Kui ma jooksma lähen, pole nii pime.“ Kurgus kraapis. Sõnad väljusid haigutusest pikaks veninult. „Enne kukke ja koitu ennast üles ajada on ebanormaalne.“

Nad lähenesid piiripunktile ja kaubik aeglustas sõitu. Putka kõrval seisis vintpüssiga sõdur, kuid ei liigutanud end. Ta oli nooruke, kahvatu ja tedretähniline. Sõdur lubas relvapäraga viibates nad läbi ja nad sõitsid putkast peatumata mööda. Onu Tally naeris. „Selle nekruti poolest võiks mul auto servani Semtexit täis olla,“ ütles ta.

Fergus uratas. „Jajah,“ ütles ta. „Küll Deus alles rõõmustaks.“

Deus, ladina keeles jumal, oli kohalike antud hüüdnimi pommimehele, keda tunti vaid kuulujuttude põhjal ja kes väidetavalt sealkandis tegutses.

„Rõõmustaks jah.“

„Ainult et sel juhul lähed sa vales suunas. Me lahkume rahutuste juurest, onks, mitte ei sõida nende keskele.“

Onu Tally põrutas vastu rooli. „Nii on. Me oleme nüüd vabas riigis. Vabad nagu kuramuse sookonnad.“ Mõlemad naersid nagu napakad. Piiriületamine mõjus alati niimoodi. Eneselegi märkamatult surusid hambad end piiripunkti lähenedes tangi ja soontes lõi pulbitsema adrenaliin. Ja kui olid sealt läbi pääsenud, vallandus kergendusest lõbususepurse.

Kaubik keeras järsult tõusvale teele, mille keskel kasvas rohi. Astelhernes muutus kõrgemale jõudes kollasemaks, taevas heledamaks. „Piir. Isegi nunn läheks seda ületades närvi,“ pakkus Fergus.

„Ja meie ületame seda üleval veel korra.“

„Ületame või?“

„Kui sa kaarti vaatad, näed isegi.“

Fergus võttis kaardi ja nägi halli, peaaegu nähtamatut punktiirjoont, mis lookle