Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan
Marcia Willett
Armastatud näitleja Sir Mungo veedab vaikses Devoni kodukülas mõnusat vanaduspõlve. Looduskaunis maakonnas asuvast majast saab ideaalne pelgupaik tema Londoni sõpradele. Teiste seas saabub Mungole suveks külla ka Kit, kellel on kaasas kiri elu armastuselt Jake’ilt ja kelle hinges valitseb suur segadus. Naise viimasest kohtumisest Jake’iga on möödas palju aastaid ja nüüd soovib mees Kiti jälle näha. Suvi kestab ja ilmsiks hakkavad tulema ammused saladused, mis unisevõitu kogukonda sügavalt vapustavad. Peagi mõistavad asjaosalised, et ainus viis edasi minna on minevikuga silmitsi seista. Briti kirjanik Marcia Willett on sündinud Somersetis. Noorena õppis ta balletti ja töötas hiljem aastaid ballettmeistrina. Kirjanikukarjääri alustas ta viiekümnendates eluaastates kirjanikust abikaasa Rodney soovitusel. Willettit on sageli võrreldud Rosamunde Pilcheriga, sest ka tema raamatutes on terve galerii eri vanuses tegelasi, kelle saatused põimuvad kunagiste sündmuste valguses. Viimati on Willettilt eesti keeles ilmunud romaanid „Postkaardid minevikust”, „Jõuluingel”, „Sellised me oleme” ja „Suvemaja”. Sari „Varraku ajaviiteromaan“ 232 lk
Marcia Willett
Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan
PГјhendatud Peter Kingsmanile
Esimene peatГјkk
Vana Herm seisab ristteel, pilk suunatud läände, ja valvab tuhandeaastaseid saladusi. Kunagi tunti teda Mercuriuse ehk Hermesena, rändurite väikese jumalana, ja ta pakkus seltsi teistele metsade ja jõgede jumalatele. Ülejäänud vanad jumalad on ammu unustusse vajunud; kõik, kes neid pühapaikades kummardamas käisid, neile lepituseks jooke või toitu ohverdasid, on kaua aega tagasi surnud. Aga vana Herm seisab kindlalt omal kohal, ehkki tema alusplaat on pragunenud ja keha murenenud. Ilmetuid silmi, vaevumärgatavaks naeratuseks kaardunud huuli ja kerget kitsehabet võib endiselt näha igaüks, kes kummardub, et teda lähemalt uurida, lükates kõrvale rastapatsidena tema kivist laupa ümbritsevad metsalilled ja koltunud rohukõrred. Kuju valvab iidset maanteed ja sellel rändajaid.
Külateel ilmuvad kurvi tagant esimesena nähtavale koerad, kes liputavad saba ja näivad pikast jalutuskäigust hoolimata olevat erksad ja energilised. Nende karvkate – ühel maksakarva, teisel valge – on sile ja läikiv, jões hullamisest veel märg, ja suurem spanjel kannab suus palli. Mungo järgneb aeglasemas tempos, mehe kannul tatsab tema vanem krants Mopsa. Augustipäike küpsetab ning Mungo on kampsuni ümber piha heitnud ja varrukad lõdvalt sõlme sidunud. Ta seisatab, sirutab end soojas kuivas õhus ning hingab sisse äsja pügatud muru ja kuslapuu lõhna. Koerad tormavad tema juurde tagasi. Boz pillab mehe jalge ette palli ja Sammy püüab seda kinni püüda, aga Mungo on kiirem ja viskab palli nii kaugele, kui jaksab. Koerad sööstavad teineteist nügides ja omavahel rüseledes sellele järele, ning Mungo puhkeb neid pilguga saates valjusti naerma. Nagu ikka, tajub ta teda ümbritsevat minevikku: ammu kadunud kindlusesse marssivate Vana-Rooma sõdurite vaime; pakkidega koormatud kandehobuseid, kes rühivad vaevaliselt pikas rivis Horse Brooki poole, kus kitsa veeriba kohal kõrgub veel algupärane klappsild.
Palju aastaid tagasi, kui Mungo nimi alles hakkas kuulsaks saama, oli ühest tema lavastatud filmist, kus ta ka ise kaasa tegi, saanud tõeline kassahitt mitte ainult Inglismaal, vaid terves maailmas. Just siin oli olnud filmi tegevuspaik: selles orus, sellel ristteel, sellel koolmekohal hobuste silla juures. Kadunud puust kindlus oli taas tõusnud tuhast ning õhku olid jälle lõhestanud ristatud mõõkade kõlin ja sõdurite hõiked. Võttemeeskond veetis palju vihmaseid tunde, juues kohvi kunagises sepikojas, mis oli nüüd Mungo köögiks ümber ehitatud, vanemad näitlejad aga tõmbusid vagunelamutesse, mis seisid talu kõrval karjamaal.
Isobel Trent mängis tõrksat kohalikku kaunitari, kes ei tahtnud Mungo karmile Rooma kindralile kuuletuda. Neist said kultusl