Kes tapaks lohe

Leif G. W. Persson

Pärast mõneaastast vegeteerimist politsei varastatud asjade laos, karistuseks pattude eest Linda mõrva lahendamisel, kutsutakse kurikuulus Evert Bäckström tagasi eesliinile. Seekord Solna politseimajja, kus ta saab kohe lahendamiseks ühe pealtnäha tavalise joodikumõrva. Karl Danielsson on omaenda esikus potikaanega maha löödud ja esialgu paistab, et lahendus on õige lähedal. Ent ajapikku selgub, et esimene mulje on petlik, ja lihtsast joodikujuhtumist kasvab välja mastaapne jälitusoperatsioon, mis puudutab otseselt ka Bäckströmi ennast ja teeb temast üleöö rahvuskangelase. Leif G. W. Persson lisab raamatus „Kes tapaks lohe“ antikangelasest komissarile Evert Bäckströmile mõnuga värve üha juurde. Lisaks tüütutele töökohustustele painavad Bäckströmi arsti hoiatused selle kohta, mis ootab teda ees, kui ta oma ebatervislikke eluviise ei muuda. Ka uue relvaloa taotlemine ei lähe sugugi libedalt, kuigi lõpuks aitavad vanad head trikid ikka hädast välja. Mis Rootsi politseist niimoodi saab, on Bäckström sunnitud korduvalt küsima. Ent selle küsimusega ei pea ta iialgi silmas iseennast. Bäckströmi sarjast on Varrakus varem ilmunud raamat „Linda mõrva juhtum“. 368 lk

Leif G. W. Persson

Kes tapaks lohe

See on kole muinasjutt täiskasvanutele.

В В В В Leif G. W. Persson

1

Kastmeplekkidega lips, metallist potikaas ja tavaline katkise varrega haamer. Need olid kolm kõige olulisemat eset, mis Solna politsei kriminalistid kuriteopaiga esialgsel uurimisel leidsid. Taipamaks, et suure tõenäosusega just nende esemete abil oligi ohvri eluküünal kustutatud, ei pidanud just kriminalist olema. Piisas, kui olid silmad, millega näha, ja piisavalt külm kõht, et suuta vaadata.

Ent mis puudutas katkise varrega haamrit, siis ilmnes ometigi õige pea – ja seda tegelikult veelgi suurema tõenäosusega –, et esmane arvamus oli ekslik ja ohvri mahalöömisel seda ei kasutatud.

Samal ajal kui kriminalistid oma tööd tegid, sooritasid uurijad enda ametiülesannete hulka kuuluvaid toiminguid. Nad käisid naabrite ja ümberkaudsete uste taga, et esitada küsimusi ohvri ja võimalike tähelepanekute kohta, millel võis kuritööga pistmist olla. Üks uurijatest, tsiviilametnikuna töötav naisterahvas – reeglina nemad selle poolega tegelesidki – istus arvuti taha ja otsis sealt välja kõik, mis võimalik.

Üsna varsti rullus nende silme ees lahti kurb saatus, mis iseloomustas Rootsi kõige sagedasemat mõrvaohvri tüüpi viimase saja viiekümne aasta jooksul, kui sedalaadi statistikat oli tehtud. Usutavasti oli periood märksa pikemgi, sest alates varasest keskajast peetud kohturaamatutest vaatas nimelt selles punktis vastu täpselt sama pilt kui tööstusriigi kohtustatistikast. Klassikaline Rootsi mõrvaohver juba tuhat aastat, julgeks lausa väita. Tänapäeva keelepruugis: üksi elav keskealine mees, sotsiaalselt tõrjutud, raske alkoholisõltuvusega.

„Ühesõnaga tavaline joodik,” nagu Solna politsei eeluurimise juht, kriminaalkomissar Evert Bäckström kadunukest kirjeldas, kui ta pärast uurimisrühma esimest koosolekut oma ülemusele ülevaate andis.

2

Kuigi naabrite jutust ja eri registriväljavõtetest aitas küll ja jäi ülegi, esitasid ka kriminalistid veenvaid õiguslikke argumente, mis osutasid samas suunas.

„Minu meelest tüüpiline joomingu käigus aset leidnud mõrv,” võttis kahest kriminalistist vanem ehk Peter Niemi juhtumi kokku, kui ta selsamal esimesel koosolekul enda ja oma kolleegi nägemust tutvustas.

Nii lips, potikaas kui ka haamer kuulusid ohvrile ja olid olnud korteris enne kurbmängu algust. Lipsuga oli asi suisa nii lihtne, et see oli ohvril kaelas. Küll ilusasti kombekalt särgikrae all, aga käesoleval juhul oma poole detsimeetri jagu liiga pingule tõmmatud ja igaks juhuks kõrisõlme alt tavalise umbsõlmega kindlustatud.

Samas korteris näisid olevat paar tundi enne mõrva teineteise seltsis söönud ja joonud kaks inimest, kellest üks oli sõrmejälgede järgi otsustades identne ohvri endaga. T