Назад к книге «Politsei» [Ю Несбё, Jo Nesbø, Jo Nesbø]

Politsei

Jo NesbГё

„Politsei” on Jo Nesbø kümnes romaan andekast mõrvauurijast Harry Holest, kes seekord ei saa oma kolleege aidata.Haiglas lebab raskelt vigastatud mees, kelle palat on politseivalve all. Vaid vähesed teavad, kes ta on. Samal ajal toimub Oslos üks mõrv teise järel. Kurjategija on sihikule võtnud politseinikud, kes on uurinud tapmisi, mis on jäänud lahendamata. Ta meelitab politseinikud endistesse kuriteopaikadesse ja tapab nad samamoodi, nagu mõrvati siin samas eelmised ohvrid. Uurijad usuvad, et kui neil õnnestuks aru saada kurjategija motiivist, siis suudaksin nad ta ka kinni püüda. Kõik nende pingutused jooksevad aga liiva ja tapatalgud jätkuvad.Harry Hole on eesti lugejatele varasemast tuttav muuhulgas raamatutest „Kummitus“, „Soomussüda“, „Lumememm“ ja „Muretu“.480 lk

Originaali tiitel:

Jo NesbГё

Politi

Aschehoug

2013

This translation has been published with the financial support of NORLA

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz

Kujundanud Eiko Ojala

Copyright В© Jo NesbГё 2013

Published by agreement with Salomonsson Agency

В© TГµlge eesti keelde. Sigrid Tooming, 2014

ISBN 978-9985-3-3242-9

ISBN 978-9985-3-3268-9 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2014

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

TrГјkikoda Greif OГњ

Knut NesbГёle,

jalgpallurile, kitarristile,

semule, vennale

I OSA

Eellugu

See põõnas seal ukse taga.

Nurgakapi sisemusest õhkus vana puidu, püssirohujääkide ja relvaõli lõhna. Kui päike toaaknast sisse paistis, langes lukuaugust kappi liivakellakujuline valguslaik, ja kui päike juhtus olema täpselt õige nurga all, läikis püstol kapi keskmiselt riiulilt tuhmilt vastu.

Püstol oli vene Odessa, märksa tuntuma Stetškini püstoli koopia.

Relv oli elanud hulkurielu, rännanud Leedu kulakutega Siberisse, kolinud ühest Lõuna-Siberi kriminaalide peakorterist teise, kuulunud ühele atamanile, kasakapealikule, kelle politsei tappis, kui tal seesama Odessa pihus oli, ning sattunud lõpuks Nižni Tagili relvakollektsionäärist vangladirektori koju. Norrasse oli selle näotult rohmaka automaatpüstoli toonud Rudolf Assajev, kes jõudis enne ärakadumist kehtestada endale ainuõiguse kaubelda Oslo narkoturul heroiinitaolise opioidiga, mida nimetati violiiniks. Relv oli endiselt sessamas linnas, täpsemini Holmenkollveienil Rakel Fauke pool kodus. Odessa pidemesse läks kakskümmend üheksamillimeetrist padrunit – sama kaliiber, mis Makarovil – ja ta laskis nii üksiklaskude kui ka valangutega. Pidemes oli alles kaksteist padrunit.

Kolmest kuulist, mis olid lastud Kosovo albaanlaste, konkureerivate narkodiilerite poole, tabas ainult Гјks.

Kaks järgmist lasku olid tapnud Gusto Hansseni, noore varga ja narkodiileri, kes oli pannud pihta Assajevi raha ja narkootikumid.

Püstol lõhnas ikka veel viimase kolme lasu järele, mis olid tabanud pähe ja rinda endist politseinikku Harry Holet, kui ta tollesama Gusto Hansseni tapmist uuris. Ja sündmuspaik oli olnud sama, Hausmanns gate 92.

Politsei ei olnud Gusto juhtumit veel lahendanud ja kaheksateistaastane poiss, kes algul vahistati, päästeti vabaks. Muu hulgas sellepärast, et mõrvarelva ei õnnestunud leida ega teda sellega siduda. Poisi nimi oli Oleg Fauke ja ta võpatas igal ööl ärkvele, vahtis pimedusse ja kuulis kõrvus laske. Mitte neid, millega ta Gusto tappis, vaid teisi. Neid laske, mis ta oli tulistanud politseiniku pihta, kes oli talle lapsepõlves olnud isa eest. Kellest ta kunagi oli unistanud, et ta abielluks tema ema Rakeliga. See oli Harry Hole. Tema pilk põles Olegi ees pimeduses, ja poiss mõtles püstolile, mis oli taamal nurgakapis, ja lootis, et ei näe seda enam iial. Et seda keegi enam ei näe. Lootis, et see põõnab igavest und.

Ta põõnas seal ukse taga.

Valve all haiglapalat lõhnas ravimite ja värvi järele. Mehe kõrval registreeris monitor tema südamelööke.

Oslo raekojas resideer