Sinine on sinu taevas

Mihkel Raud

Mihkel Raua põnevusromaani "Sinine on sinu taevas" tegevus leiab aset tänapäeva Eestis, mille elanikke šokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik, kelle veidrat armulugu saadavad rasked valikud ning maailmapiltide põrkumine. Rohkete pöörete ning värvikate tegelaskujudega teos maalib kummastava pildi kaosest, mis võib tabada üht turvalist väikeriiki, kui käputäis ohtlikke fanaatikuid rusikad taskust välja võtab. Autor kirjeldab kaasaegset ühiskonda ja keerulisi inimsuhteid läbi kohati groteski kalduva sündmustiku ning vaimukate tähelepanekute.

Mihkel Raud

Sinine on sinu taevas

1

“Igas sekundis sureb üks ja sünnib neli inimest. Igas sekundis müüakse kümme tuhat ajalehte ja kaks televiisorit. Igas sekundis toodetakse sada tuhat tonni toitu ning ainuüksi Ameerika Ühendriikides kulutatakse igas sekundis kaks tuhat dollarit erinevatele dieediprogrammidele. Igas sekundis lisandub viis inimest, kellel puudub ligipääs puhtale joogiveele. Igas sekundis pumbatakse seitsesada barrelit naftat ning suitsetatakse kolmsada tuhat sigaretti.”

Mesimagus hääl, mis võis kõla järgi kuuluda umbes kolmekümneaastasele naisele, rääkis ragisevas autoraadios kummalistest faktidest. Ta kõneles aeglaselt, kõige rohkem kolmveerand sõna sekundis. Herta püüdis kokku arvutada, mitu liiklusõnnetust sel ajal maailmas juhtus, kui peaaegu telepaatiliste võimetega naine teisel pool kahiseva eetri nähtamatut seina „igas sekundis valmib üks uus auto“ ütles. Sellised need laupäeva hilisõhtused raadiosaated olid. Ühel hetkel laulis keegi inglise keeles Bette Davise silmadega naisest, puhtast ja rikkumatust nagu New Yorgi lumi. Järgmisel kuulusid sa salapärase häälega öökullile – sellisele, keda päevasel ajal mingil põhjusel stuudiosse ei lubatud. Ja siis ta rääkis … Mõnikord kaugetest troopilistest maadest, mõnikord päikeseenergiast ja kui palju seda ühes sekundis tekib. Hertale meeldis autoga sõites raadiot kuulata. Ta jumaldas mõtet võhivõõrast inimesest, kes on valmis temaga tundide kaupa rääkima, ise silpigi vastu tahtmata. Olgu ilm sama sajune kui praegu, ja sahisegu kolhoosi pearaamatupidaja Volga raadio pealegi nii sihipärase jonnakusega kui täna õhtul. Herta armastas ette kujutada, milline võis see tähtsusetuid sündmusi igasse sekundisse mahutav inimene päris elus olla. Talle meeldis mõttes sametise häälega naise jalga võrksukki tõmmata ning erkroheliste kivikestega kaunistatud kübarat pähe sättida. Raadionaisel oli hääl, mis kuulus pigem eestiaegsesse täissuitsetatud kohvikusse kui rajoonikeskuse suunas veereva sõiduauto rõskesse salongi. Suure tõenäosusega nägid Herta ja tema anonüümne reisikaaslane välja täpselt samasugused – pikast päevast räsitud ja ühegi ürgnaiseliku aksessuaarita. Kuid Hertat see ei huvitanud. Erinevalt televisioonist, kus Ahto Vesmes ja Mati Talvik olid nagu halli ülikonnaga prillidega mees ning halli ülikonnaga prillideta mees, jättis raadio ruumi fantaasiale ning see oli Hertal väga elav juba lapsest saati.

Vihm muutus järjest kurjemaks. Hernekommisuurused piisad peksid vastu auto esiklaasi raevuga, millist Herta oli viimati mõne nädala eest Karu-Eide juures näinud. Too elas keskusest mõnekümne kilomeetri kaugusel ja kuigi rahvas temast kõneledes kartlikult kohmetus, teati ometi meenutada, et nooruses oli see õel vanaeit silmipimestavalt kaunis olnud. Hirmus Ants ise oli iludusele silma visanud ja punaste saabudes ta endaga metsa kaasa viinud. Hirmus Antsust rääkides muutusid kohalikud kidakeelseks. Kord röövinud ta koos kaaslastega naabruskonna täitevkomitee naissekretäri, piinanud teda mitu ööpäeva ning tapnud kõige lõpuks ära. See oli muidugi kõigest jutt ning keegi polnud julma operatsiooni oma silmaga näinud. Aga hirmus mees oli Ants tõepoolest. Venelased lasid ta hiljem küll Tallinnas tribunali otsusega maha, kuid müüt kõigi aegade kompromissituimast vabadusvõitleja