Klaasloss

Jeanette Walls

Jeannette Walls kasvas üles vanematega, kelle ideaalid ja põikpäine eristumissoov olid ühteaegu nii häda kui õnnistus. Nad elasid pikalt USA edelaosa kõrbelinnades nomaadielu ning suutsid end sel viisil ära elatada. Hiljem, kui raha otsa sai, koliti Lääne-Virginia kaevanduslinna, mis oli viimane koht, kuhu keegi neist oleks sattuda tahtnud. Hoolimata isa joomisest ja allakäigust ning perekonna üleüldisest toimimatusest suutis Jeannette sellest nõiaringist välja murda, kodust lahkuda ja luua endale täiesti uus, täiesti erinev elu. Kakskümmend aastat on ta oma juurtest vaikinud, ent nüüd on tema lugu kirjas, menukas ning peagi saamas ka suureks filmiks.

Jeanette Walls

Klaasloss

Johnile, kes veenis mind, et kГµigil huvitavatel inimestel on minevik.

TГ„NUSГ•NAD

Soovin tänada oma venda Brianit, kes oli mulle ustavalt toeks nii lapsepõlves kui ka selle raamatu kirjutamise ajal. Olen tänulik ka emale, kes uskus kunsti ja tõe tähtsusesse ning toetas selle raamatu kirjutamist, tänan oma suurepärast ja andekat vanemat õde Lorit, kes muutis lõpuks selle raamatu osas meelt, ja nooremat õde Maureeni, keda jään alati armastama. Ja tänan oma isa Rex S. Wallsi, kes ehitas kõiki neid suuri õhulosse.

Tänan veel väga oma agenti Jennifer Rudolph Walshi tema kaastunde, arukuse, visaduse ja innuka toetuse eest, toimetajat Nan Grahamit sügava hoolivuse eest ja et ta tunnetas teravalt, millest raamatu jaoks piisab, ning Alexis Gargaglianot tähelepanelike ja taktitundeliste ülelugemiste eest.

Olen tänulik Jay ja Betsy Taylorile, Laurie Peckile, Cynthia ja David Youngile, Amy ja Jim Scullyle, Ashley Pearsonile, Dan Metthewsile, Susan Watsonile, Jessica Taylorile ja Alex Guerriosile nende varajase ja püsiva toetuse eest.

Ma ei suuda kunagi küllalt tänada oma abikaasat John Taylorit, kes veenis mind, et käes on aeg rääkida minu lugu, ning kes koukis selle siis minu seest välja.

Pime on tee ja valgus on koht,

taevas, mida polnud

ega tule eal, jääb ikka tõeks

    – Dylan Thomas

    “Poem on His Birthday”

I

NAINE

TГ„NAVAL

ISTUSIN TAKSOS JA MÕTISKLESIN parasjagu, kas olin end õhtuks liiga pidulikult riietanud, kui vaatasin aknast välja ja nägin prügikonteineris tuhnivat ema. Väljas oli just pimedaks läinud. Märtsituule iil suges kanalisatsioonikaevu luukidest tõusvat auru ja inimesed ruttasid ülestõstetud kraedega mööda kõnniteid. Olin teel kahe kvartali kaugusele peole ja jäänud liiklusummikusse toppama.

Ema seisis minust viie meetri kaugusel. Ta oli mässinud õlgade ümber riidekaltse, et end kevadise külma eest kaitsta, ja sobras prügikonteineris, tema musta-valgekirju segatõugu koer mängis ta jalge ees. Ema liigutused olid kõik nii tuttavad – kuidas ta pead ühele küljele kallutas ja huuli torutas, kui uuris prügikonteinerist väljatõmmatud potentsiaalselt hinnalisi esemeid, kuidas ta silmad läksid lapseliku õhinaga suureks, kui ta leidis midagi meelepärast. Ema pikad juuksed olid hallisegused, tokerdunud ja pulstunud ning ta silmad olid vajunud sügavale silmakoobastesse, kuid ta meenutas mulle ikkagi seda ema, kes ta oli minu jaoks lapsepõlves, ema, kes hüppas pea ees kaljudelt vette, maalis kõrbes ja luges valjusti Shakespeare ’i. Ta põsesarnad olid ikka veel kõrged ja tugevad, ent nahk oli talve ja suve ilmastiku meelevallast kuiv ja punetav. Möödakõndivate inimeste silmis nägi ema tõenäoliselt välja samasugune nagu iga teine New Yorgi kodutu.

Olin näinud ema viimati mitu kuud tagasi ja kui ta pilgu tõstis, haaras mind paaniline hirm, et ta näeb mind ja hüüab mu nime, et keegi minuga samale peole mineja märkab meid koos ning siis tutvustab ema end talle ja mu saladus tuleb päevavalgele.

Vajusin istmel madalamale, palusin taksojuhil auto ringi keerata ning mind viia tagasi koju Park Avenuele.

Takso peatus mu maja ees, portjee avas mulle ukse ja liftisaatja viis mind üles minu korrusele. Mu abikaasa oli kauemaks tööle jäänud, nagu enamikul õhtutel, ja korter oli vaikne, peal